1554.aastat oli piirialad olnud ühiskasutusel, tnp Värska alad laias laastus, piir ei olnud täpsemalt paika pandud, aga Liivimaa talupojad tulid ka Pihkva maadele, metsmee kogumiseks. Selleks, et Liivimaa talupojad võiksid mett Pihkva vürsti aladelt korjata maksid talupojad mingit maksu. Kas see on selge põhjendus Tartu maksu nõudele on tagantjärgi küsimus. 1554. aastal tuleb esimest korda välja Vene tsaari arusaam, et Liivimaa on tema pärand. Sõlmitakse kokkulepe liivimaalastega 24.juuni 1554, jõustuma pidi mihklipäevast 1554, 29.sept, kehtivusajaga 15 aastat. Lepingut ei sõlminud mitte tsaar, vaid Pihkva vojevood. Ivan IV luges end tsaariks, pidas end kõrgeimaks, Saksa-Rooma keiser oli temaga võrdväärne ainult. Talle ei sobinud mingid Liivimaa ordumeistrid, kes polnud temaga võrdsed, ordumeistritega võrdne tase oli ainult vojevoodidel. Lepingus oli määratletud: 1) kolme aasta jooksul tuleb tasuda Tartu maksu, 1 mark inimese kohta, esialgu
Enamus läks laiali, kes mitte püüti Liivimaal kinni. Balti barjäär. Venemaal mure, et puudus otse sissepääs Läänemerele. I võimalus 1553 a kui UK meresõitjad ürit jõuda Põhja-Jäämere kaudu Venemaale- Venemaad see ei rahuldanud. Tahtsid balti barjääri lammutada, millega hakkas tegelema Ivan IV. Esmalt läks Kaasani ja Astrahani vastu , 1552 Kaasani, 1556 Astrahani vallutamine. Silma hakkas siin meeletu julmus, mis vallutamisel toimus ja liivimaalastega suheldes. Sigismund AugustII ootas ära, milline on reaktsioon . Mis Ivan IV rõõmustas oli see, et mitte kuidagi ei reageeritud sellele. Oli rahul sellega, et Põhja Eesti oli rüüsteretkedele ie olnud. Siinsed võimukandjad ei olnud valmis seda ala kaitsma, siinseid vägesid ei suudetud mobiliseerida ja vaenlase vastu ei suudetud astuda. Kaitsevõime oli üsnagi halval järjel. Linnade kaitsemüürid kõikjal eestis halvas oluorras
annaabi.ee 
