leib"1964). Tõsisemalt probleemse elunägemise ja veenvama inimesekujutuse juurde jõudis kirjanik romaanis "Nelikümmend küünalt" (1966). Teos on esitatud peategelase pihtimusliku meenutusena oma neljakümnendal sünnipäeval. Peategelase tagasivaatena oma allakäiguteele on kirjutatud ka romaan "Jumalat ei ole kodus" (1971). Viinaravil kirjanikust peategelane püüab endale selgeks teha, mis temaga on toimunud. Kaugver ja alkohol on teada-tuntud teema, talle ja kirjanik Ardi Liivesele kuuluvat Eesti kestvusjoomise rekord - nad olevat joonud 49 päeva kaineks saamata. Kaugveri hilisema loomingu paremaks saavutuseks on peetud romaani "Vana mees tahab koju" (1983). Peategelasel, vanal kaevuril Artur Simmol amputeeritakse haiglas mõlemad jalad. Simmo haiglasoleku ajal selgub tema tütre ja väimehe plaan müüa isa ehitatud maja. Tekkinud olukorra läbiarutamine muutub romaanis keskseks. Maja müüakse. Simmo sureb invaliididekodus
töövõime kui alkoholitaluvus. Mees võis kirjutada 1415 tundi päevas ja tütre mäletamist mööda ei tohtinud talle siis isegi võileiba pakkuda. Kahe päevaga kirjutas kuuldemängu. Juhtus, et hakkas öösel kell üks novellivõistlusele tööd kirjutama, kui hommikul oli tähtaeg. Kuu ajaga tegi ta romaani valmis ja siis kulus ülejäänud aasta elamise peale. Elu oli teadagi puhuti üsna metsik. Ülo Tuuliku väitel kuulub Kaugverile ja Ardi Liivesele kestvusjoomise rekord eesti kirjanduses: Võsu puhkekodu kultorgidena olid nad napsitanud vahepeal kaineks saamata 49 päeva järjest. Tollasel loojate joomaharrastusel olid nagu marksismilgi nii sotsiaalsed, filosoofilised kui ka gnoseoloogilised allikad. "See oli alateadlik dissidentluse vorm. Kui ikka oli parajasti kolmenädalane tsükkel, siis oli sul Nõukogude korrast täitsa pohhui," meenutab Teet Kallas, mees, kes kord (purjus
annaabi.ee 
