enam mõjutavad maapinna reljeef, kliima, alus- ja lähtekivim ning veel mitmed tegurid. Kuna muldkate ei ole kõikjal ühesugune ning muld määrab suures osas ära taimestiku, siis ei saa piirkonna kirjeldamisel mööda minna mullastikust. Allpool anname väikse ülevaate Peipsi madalikule iseloomulikest muldadest. Madaliku põhjaosas on peamisteks mullatüüpideks leede-gleimullad ja gleistunud näiv-leetunud mullad. Leede gleimullad on tekkinud märgadel liivatasandikel, millel levivad peamiselt rabastunud metsad. Uhutud moreenitasandikele on aga iseloomulikud gleistunud näiv-leetunud mullad, millel kasvavad peamiselt sõnajala- ja angervaksakaasikud. Kuivendussüsteeme kasutades on antud alasid ka põllumaadena kasutusele võetud (Arold, 2005). Peipsi madaliku keskosale omased mullad on soo-, glei-, näivleetunud- ja gleistunud mullad. Mehikoormast lõuna poole jäävatel aladel vahelduvad näivleetunud mullad gleimuldade ja gleistunud muldadega
madalsood (Sangla ja Laeva soostik, Emajõe Suursoo). Peipsi madaliku lõunaosas on liivaalal kuni 7 m paksuse turbaga rabad. Vooremaal on toitaineterohke nõlvavee mõjul voortevahelistesse nõgudesse tekkinud madalsoid ja järveäärseid õõtsiksoid. Lõuna-Eesti kõrgustikel asetsevad nõgudes väikesed, kuid enamasti paksulasundilised madalsood, kõrgustikuvahelistel liivatasandikel aga rabad. Rabad jaotatakse: A) Ida-Eesti tüüpi kumerrabad B) Lääne-Eesti tüüpi platoorabad tasane keskosa ja järsud rabanõlvad (rabarind). Soomaa Kuresoo rabarind on 8 m kõrge. Turba teke ja juurdekasv: Turbasamblast (Sphagnum), mis kasvab padjandiliselt, on väga suure veeimemisvõimega ja halvasti soojust juhtivad. Keskkond muutub happeliseks, mistõttu suudavad mikroorganismid taimi vaid osaliselt lagundada. Soo keskosas turba juurdekasv
annaabi.ee 
