Eesti klindi paeplatoolt, Kallavere-Ülgase klindipoolsaare ja Ruu klindineemiku vahelisse Jägala klindiorgu. 97 km pikkusel ja 82- meetrise langusega Jägala jõel on laialdane (1570 km²) tagamaa Kõrvemaa soode ja metsade näol. Eesti mõistes on jõgi, mille keskmine vooluhulk on 10 m³/s, küllaltki suur. Suurvee aegu on Jägala jõe vooluhulk tõusnud kohati isegi enam kui 200 m³/s. Klassikalise Põhja-Eesti klindi joana on ka Jägala juga moodustunud pae- ja liivakivilasundi piirimail. Joaastangu läbilõikes paljanduvad (ülalt alla): kesk-ordoviitsiumi Kunda lademe hall lubjakivi, mis sisaldab rohkesti peajalgsete kivistisi (2,2 m); kesk- ordoviitsiumi Volhovi lademe hall lubjakivi, mis sisaldab glaukoniidi (tumeroheline mineraal) teri (2,5 m) ja Billingeni lademe kirjuvärviline lubjakivi, milles on samuti rohkesti glaukoniidi teri (0,7 m); alam-ordoviitsiumi Hunnebergi lademe roheline ja pude glaukoniitliivakivi (1,2 m)
ümbrisala. 1944. aasta suvelõpu ägedais lahinguis hävis künkaid katnud mets ja jättis oma elu enam kui 100 000 võitlejat mõlemalt vaenupoolelt. Oletatakse, et Vaivara Sinimägede puhul on tegemist kohapealsete kergetega ja nende teket kujutatakse järgmiselt: Sinimäed jäävad mitme tektoonilise rikke poolt piiritletud nn tihelõhelisuse vööndisse, kus aluspõhjakivimid olid tihedalt läbitud lõhedest, mis omakorda võimaldas põhjaveel ligipääsu pae- ja liivakivilasundi alla jääva sinisavilasundi. Märgunud ja plastseks muutunud sinisavi hakkas kuni 2 km paksuse mandriliustiku surve all voolama, moodustades niiviisi paksendeid ehk nn savidiapiire. Viimased omakorda murdsid lahti ja tõstsid ning langetasid nende peal asunud pae- ja liivakivist hiidplokke. Selliseid sinisavilasundi paksendeid ja õhendeid on täheldatud ka sarnaste struktuuride levialal Ingeri klindil St.Peterburgi regioonis Krasnoje Selo lähistel.
annaabi.ee 
