masinaid/seameid, mida ma polnud varem näinud – näiteks, sulatusahi kus alumiiniumit sulatati. Sulatatud alumiiniumi värvuseks oli ilus punakas-oranž ning temperatuur ahjus 710- 715 °C. Teame, et alumiiniumi sulamistemperatuuriks on 660 °C, aga kuna IAC tehases valmistatakse detaile alumiiniumi sulamitest, siis ka sulamite sulamistemperatuurid on kõrgemad kui puhtal alumiiniumil. Teiseks, ma ei teadnud varem mis on liivakärn, või milline liivakärn välja näeb ja milleks seda kasutatakse. Kuna IAC tehases valmistatakse autode jaoks detaile (näiteks Scaniale), siis on vaja, et detail peaks olema seest niiöelda tühi. Kuum ja sulatatud alumiinium valatakse vormi, kus liivakärn vormis. Detaili valmimisel liivakärn pudeneb liivamassiks. Liivakärn peaks olema samasuguse värvusega (kollakaspruun), aga sel hetkel oli tehases ka mõned kärnad defektiga (osadest kohtadest tumedam pruun – kärn oli saanud selles kohas rohkem kuumust)
Esmalt tutvustati meile elektriahju, kus sulatati alumiinium üles et see vormi valada, sellele järgnesid valumasinad, kus valati alumiinium vormi. Kindlasti pidi olema alumiiniumi sulamis 0.4 protsenti alumiiniumi, et oleks võimalik üldse toodet karastada. See järel liikusime edasi ning jäime seisma liivakärna masinate juures. Liivakärna toodeti liivast ja vaigust, mida paagutatakse et saada liivakärna. Liivakärna kasutatakse detailide vormimiseks, liivakärn laguneb 450C kraadi juures. Tehases olles oli tunda spetsiifilist lõhna, mis samuti jäi hästi ka riitele külge – tegemist pidi olema liivakärna töötlemisel tekkiva lõhnaga, aineks on ammoonium. See järel liikusid detailid järeltöötlemisse, kus anti vajadusel detaili õige kuju. Järel töötlemises nägin erinevad lihvpinke, puurpinke. Detailid termotöödeldakse ning asetatakse peale seda vanandus masinasse, kus detailid 525 kraadi juurde kuumutati – vanandamine.