Jaan Kärneri „Arhailine õhtu” 1. Tegemist on silprõhulise värsisüsteemiga, kus ühele rõhutule silbile järgneb üks rõhuline, moodustub viisikjamb, mis on soneti värsimõõt, aga stroofide ülesehitus näitab midagi muud. 2. riimid – Algriimi esineb ainult paaril korral, põhiliselt on tegu lõppriimiga. Esineb nii samariimi (maal-maal), täisriimi (taevast-vaevast, loom-toom, rabe- habe, talu-valu), irdriimi (väravas-hämaras, aegadelt-aeglaselt) kui ka liitriimi (ime-vana-vaatlejana). Stroofides esineb läbivalt ristriim. 3. Stroofe on luuletuses neli, need koosnevad nelikvärssidest ehk katräänidest. 4. Kui vaselõikes vana piiblimaal – võrdlus kui surma tardund äsja vilgas talu (võrdlus)/aedveeres lõhnab lehti juues toom – isikustamine laps kevadhullav – epiteet töömees, laudaloom – metafoor pilvsagar testamentlik-rabe – epiteet kui Jehoova muistse lumivalge habe – võrdlus 5
üks aasta ilusamaid aegu. Luuletuse „Helin“ puhul üritab luuletaja lugejat mõtlema panna, et lapsepõlv on ilus aeg. Isamaalise luuletusega tahab autor õelda, kui raske aeg valitses riigis, selle luuletuse kirjutamise ajal. Armastusluuletuses pani Juhan Liiv mõtlema tema igatsetud kallima peale ja loodusluuletuses imeilusale kevadele. Autobiograafilises- ja loodus luuletuses oli rohkem märgata stiili, sest luuletus läheb astmeliselt aina jõulisemaks ja teises on kasutaud liitriimi. Armastus- ja isamaalises luuletuses oli võrdselt nii stiili, kui sisu, sest nende sisu oli väga sügavamõtteline ja vastavalt luuletusele kasutas arutor isikustamist võsi kasutas kordust. Autor kasutab korduseid ja retoorilisi pöördumisi. Liivi luuletustes esineb parallelismi ja kõlakujundistest epiteeti, võrdlust ning personifikatsiooni. Näiteks viimast kasutas Juhan Liiv oma isamaalises luuletuses „Isamaale“, kus oli pöördutud isamaa, kui füüsilise isiku poole.
annaabi.ee 
