neid tekitanud võnkumisi sinusoidaalseteks võnkumisteks. Kõnes esinev hääl nii lihtne ja reeglipärane ei ole. Liitvõnkumine tähendab seda, et õhuosakesed liiguvad külll samaaegselt edasi-tagasi, kuid teevad seda erineva kiirusega, nt 100 ja 1000 korda sekundis (sagedus 100Hz ja 1000 Hz). Sellist häält nimetatakse liitheliks. Fourier' analüüsiga selgitatakse välja, millistest samaaegsetest toonidest liitheli koosneb. Mingil kujul kasutab Fourier' analüüs ka aju erinevaid liithelisid vastu võttes. Liitheli tajutakse erinevate häälikutena ning paljude häälikute vahelised akustilised erinevused põhinevad sellel, et neid väljendavad liithelid koosnevad erinevatest toonidest. Foneetilises analüüsis kasutatakse hääle tugevuse mõõtmise füüsikalise omadusena lisaks amplituudile ka intensiivsust (mõõdetakse detsibellides). Kõne akustilised kirjeldusviisid: 1) aja ja sageduse kaudu: horisontaaltelg on aeg, vertikaaltelg sagedus. Lisaks näitab skeem eri
Mida suurema sagedusega võnkumine, seda lühem periood. Inimese langus on 0,5–1 Hz päevas (ülemine sagedus 20 000 Hz). 20a pärast kuulen (20 000 – 20 x 365 =) 12 700 Hz sagedust. Amplituudi võib väljendada õhurõhuna paskalites (1 Pa = 1 N /m 2) või helirõhutaseme suhteühikut dB. Loodushelisid põhjustavad liitvõnked. Liitheli – palju erineva sageduse ja amplituudiga siinushelisid ehk toone. Keha võngub tervikuna ja osadega. Liithelisid analüüsitakse Fourier’ analüüsimeetodiga. Põhitoon F 0 ehk võnkumine, mida tekitavad helid tervikliku võnkumisega. Häälekurrud võnguvad lisaks tervikule ka osadena – ülemtoonid –, mis on põhitoonist täisarv korda suuremad. Kõnehääl – häälikute laad tuleneb resonantsidest ehk formantidest – häälekurdude tekitatud võnkumine jõuab resonantsiõõntesse (neelu-, suu- ja ninaõõs ehk F 1, F2 ja F3). Resonants on
annaabi.ee 
