1) nimetavas on us-lõpulised 3s, us-lõpulised 2s III-vältelised, ik-lõpulised arvsõnatüvelised + mitmik ja tervik (nt haridusamet, looduskaitse, kolmikhüpe, tervikpilt). 2) omastavas on mõned us-lõpulised 2s III-vältelised, us-lõpulised 2s II-vältelised, e-lõpulised, deverbaalsed nimisõnad (nt uhkuseasi, katusekorter, lõhkekeha, säästupirn). - Kui laiendosa on lühitüveline, oleneb liitmismall moodustustüvest: 1) lane-, line- ja mine-liitelistel nimisõnadel on moodustustüveks s-lõpuline konsonanttüvi (nt vägilasmuistend, töölisklass, magamistuba). 2) ne-lõpulised nimisõnad liituvad omastavas (valdajatähis) või lühenenud tüvega (materjal, sugu, samastamine) (nt naisevanemad, rebaseurg, naiskoor, sulaspoiss). 3) ne-lõpulised omadussõnad liituvad s-tüveliselt, v.a viimnepäev, vaenelaps, teinepool (nt karusmari, isasloom, ühiselamu).
sõnadest, nimi-alltüübis, III kk tervikuna (kõne, tubli, lauljanna), VI kk-s rööpvormina peaaegu kõikides sõnades. 3) lõputa osastav e tüvemitmus (tunnuseks on e, i, u). Tüvemitmus on enamiku sõnade puhul reaalselt võimalik vaid partitiivis, muudes vormides on selle kasutamine enamasti stilistiliselt markeeritud. Erilise markeeringuta on tüvemitmuse vormid vaid ik-liitelistel sõnadel, nt õnneliké/l, asuniké/le, politseiniké/lt. i-mitmuse tunnus on neis vormides sulanud kokku tüvevokaaliga. Osal pesa-tüübi sõnadest esineb tüvemitmus rööpvormina, V kk oluline-tüübis on see ainuvõimalik (nt õpilasí, kirjutusí, teisí, naisí), VI kk I alaliigis paralleelvõimalus (venda/sid e vendí, koera/sid e koerí), II alaliigis ainult lõputa mitmuse osastav (nt keelí, leemí, varsí, käsí). i-tüvelistel > e (kurke, nööpe)
annaabi.ee 
