välismüüritist või kandeseina. Et mullbetoonist plokid on väga täpselt mõõtu lõigatud, kasutatakse viimasel ajal väga tihti välisseintes mördi asemel hoopis liimi. Plokkidevaheline 10-12 mm paksune mördikiht kujutab endast mingil määral külmasilda, mördi soojapidavus on ju palju väiksem kui plokil. Liimikihi paksus on mördi omast paar-kolm korda väiksem välissein muutub märgatavalt soojapidavamaks, isegi kuni paarküm-mend protsenti. Liimise puhul on ka töökeskkond palju puhtam, samas maksab liim mördist rohkem. Sarrustamine Nii nagu kõik müüritised, nii paisub ja kahaneb temperatuurimuutuste korral ka mullbetoon. Nende paisumiste ja kahanemiste tulemusel võivad seina sisse tekkida praod. Selle vältimiseks tuleb müüritis kindlasti sarrustada (varem nimetati seda armeerimiseks) ning selleks kasutatakse kas armatuurrauda (4, 6 või 8 mm), aga ka armeerimisvõrku.
Tervitamisel ei küsinud talunikud teineteiselt: "Kuidas käsi käib?" vaid "Kas juba tõuseb?" "kui kõrgel on vesi?" Ning siis ühel päeval teadiski kogu küla, et jõepind on kämbla võrra kerkinud. Niiluse tõusu esimestel päevadel muutus jõevee maik läägeks ja eriti soojaks. Jõe harilikult sinakas värv kadus. Niilus muutus roheliseks ning tema vool näis kaetud otsekui liimise kilega. Selle esimese Niiluse värvimuutumise kohta oli egiptlastel palju seletusi. Kõige lihtsam neist oli see, mida üks paljurännanud kaupmees oli andnud Nebtile. Lugu olevat järgmine: Iga aasta, pärast Niiluse tagasivajumist oma kallaste vahele, jäävad Lõuna-Nuubias maapinnale määratu suured veeloigud. Ütlemata kuum päike kõrvetab neid, tolm langeb neisse, paksu korrana lokkavad nende peal igasugused veekasvud. Kui nüüd Niilus uuesti Lõuna-Nuubias üle kallaste tõuseb 1,
annaabi.ee 
