koormisi nagu teede korrastamine, koolide ehitamine jms tööd vallas. Pärisorjuse said talupojad algul liikumisvabaduse oma kubermangu, siis aga kogu Vene impeeriumi ulatuses. Inimeste vaba liikumine, samuti järjest laienevad ja kaugemale ulatuvad majandussuhted, millega muutusid keerukamaks näiteks pärimisasjad, tõid kaasa vajaduse isiku kindlat identifitseerimist võimaldava dokumendi - isikutunnistuse või passi järele, mis Venemaal oli ka liikumisloaks. Ristinimede suhtelise vähesuse tõttu oli samanimelisus seoses rahvaarvu kasvuga muutunud arvukaks ja isikute kindel eristamine, eriti kui nad viibisid oma kodukohast eemal, oli muutunud peaaegu võimatuks. Olude sunnil pidi valitsus kehtestama seaduse, et igale inimesele antakse lisaks ristinimele ka püsiv ja pärandatav ning ametlikult fikseeritud perekonnanimi. Neid ametlikke nimesid hakkas rahvas nimetama priinimedeks, liignimedeks või väärnimedeks, vastavalt piirkonnale.
Vabaks lastud talupojale anti reeglina saksa nimi, mis pidi tõestama nende mittekuulumist pärisorise talurahva hulka(Must 2000: 51). Pärisorjuse kaotamisega Eestimaal 23.maist 1816 ja Liivimaal 26. märtsist 1819 said talupojad algul liikumisvabaduse oma kubermangu, siis aga kogu Vene impeeriumi ulatuses. See tõi endaga kaasa vajaduse dokumendi järele, millega saaks isikuid identifitseerida. Seesama dokument - isikutunnistus või pass oli Venemaal samal ajal ka liikumisloaks. Seetõttu kehtestas valitsus seaduse, et igale inimesele antakse lisaks ristinimele ka püsiv ja edasi pärandatav ning ametlikult fikseeritud perekonnanimi(Karl Kurro, Kristiina Kurro 1999). Neid ametlikke nimesid nimetas rahvas eri piirkondades erineval moel. Põhja- ja Kesk-Eestis liignimedeks, Pärnu- Viljandi- ja Tartumaa lõunapoolsetes kihelkondades ja Võrumaal väärnimedeks. Liivimaa kandis öeldi äsjaantud perekonnanime kohta tihti ka priinimi, sest see
annaabi.ee 
