Lihaskapslid, uuritava tema endaga kätt suruma. Nad soovisid teada, kõõluste venitusetseptorid , t, jne. need annavad impulsi kuidas me teame kus ja kuidas me parajasti oleme seljaajusse osaliselt erineva kiirusega. Nahas kehalises situatsioonis. Hüpoteesiks oli, et me tajume retseptoreid pole. Selleks on vaja NS-i et seda kõike oma keha sünteesides erinevate meeleorganite sisendit. kokku panna. Liikumiskontuuri me eristame teise Uuritaval on ees prillid, läbi mille ta näeb seda, mida mehanismiga. näitab uurija peas olev kaamera. See tekitab taju, et * Meil on retseptorid nii kehavälise kui keha-sisese uuritav ongi 20 cm pikkune. Ruumitaju muutub keskkonna kogemiseks. Ilma viimasteta saaksime kohe ootuspäraselt. Ehk siis me võtame endale jummala filmi "Kuues meel" surnu rollis osalema; surnut
retseptorit, siis me peame seda kaudselt kogema. * Me ei aisti asju! Aistime vaid isoleeritud sensoorseid tunnuseid (värv, kuju, liikumine ...). me kogeme maailma nii nagu see tundub meile olevat. Meil on retseptorid puudutuste, keha paiknemise jaoks. Lihaskapslid, kõõluste venitusetseptorid , temperatuuri, jne. need annavad impulsi seljaajusse osaliselt erineva kiirusega. Nahas retseptoreid pole. Selleks on vaja NS-i et seda kõike kokku panna. Liikumiskontuuri me eristame teise mehanismiga. * Meil on retseptorid nii kehavälise kui keha-sisese keskkonna kogemiseks. Ilma viimasteta saaksime kohe filmi "Kuues meel" surnu rollis osalema; surnut mängida pole tarvis. Kõht on tühi, vererõhk liiga madal jne. on keha-sisesene. Meil peab olema tagasiside. Tasakaal, nägemine, kuulmine, haistmine, kompamine, maitsmis ja temperatuur. Käitumiskeskkonnas ei pea teadma, millises keskkonnas sa oled, selle töö teevad ära retseptorid.
annaabi.ee 
