alustatud reformid juurduda, kuna Põhjasõjaga läks Eesti ala Venemaa valdusse ja pärisorjus taastati kõikjal. Põhjasõja järel Venemaa keisririigiga liidetud Eesti alal jätkus 18. sajandil pärisorjuse tugevnemine ja seda toetas 1739. aastal välja antud Roseni deklaratsioon. Pärisorjus kaotati 1816. aastal Eestimaal ja 1819. aastal Liivimaa talurahvaseadusega, kuid kehtima jäid paljud pärisorjusega kaasnevad igandid, näiteks teoorjus. Liikumiskitsendused (likvideeriti alles 1863. aasta passiseadusega), piiratud kodukariõigus (muudeti ära aastal 1865) ja raudvara. 1868. aastal keelustati teoorjus. Venemaal olid pärisorjuse alged olemas juba Kiievi-Vene riigi ajal, kui talupoegi sunnismaisteks muudeti. Üldine talupoegade pärisorjastamine algas Venemaal 15. sajandil. 1497. aastast tohtisid talupojad ühe mõisniku juurest teise juurde minna ainult nädal enne ja pärast sügisest jüripäeva sudebniku loal,
19. sajand Kehtestati talude pärandatav kasutamisõigus, mis tähendas, et kui talupoeg oli oma koormised mõisnikule täitnud, ei tohtinud teda isatalust välja tõsta ning pärast peremehe surma jäi talu tema poegadele. Piirati ka koormisi. 1816. aastal loobusid aadlikud õigustest talupoja isiku üle, see tähendab, et pärisorjus kaotati. Kehtima aga jäid paljud pärisorjusega kaasnevad igandid nagu teoorjus (mis keelustati 1868. aastal), liikumiskitsendused (mis likvideeriti alles 1863. aastal passiseadusega), piiratud kodukariõigus (mis muudeti ära aastal 1865) ja raudvara. Maad tuli mõisniku käest rentida. Normeeritud koormised asendati rendilepingutega, mis andis mõisnikule võimaluse dikteerida omi nõudmisi. Talupojal tuli see leping vastu võtta juhul, kui ta soovis oma tallu edasi jääda, teisel juhul võis mõisnik lepingu sõlmida mõne teise talupojaga. Kuigi talupoeg oli nimeliselt vaba,
annaabi.ee 
