Sellega kaasnes vallakohus. Vallakohud olid Eestimaal kuni 1817. aastani ning see hakkati nimetama Liivimaa kubermangu poolt kogukonnakohtudeks, Eestimaal taastati see alles 1866.a. Vallakogukonna juhiks sai Eestimaal talupoegade seast talitaja koos abimeestega, Liivimaal aga kaks vöörmündrit, ametitesse määras mõisnik. Järelikult juba 19. sajandi algusel said talupojad oma häält anda valitsusele. 19.sajandil said talupojad endale piiratud liikumisevabaduse, selleks pidi olema talupojal pass. 1863.a võeti Balti kubermangus passikorralduse seaduse. Passi sai 21 aastane talupoeg, kellel pole olnud seadusega probleeme,ning ta võis kolida ükskõik millisesse impeeriumi linna. Uus passi korraldus soodustas talupoegadel väljarändamist Venemaale, kus loodeti leida maad. Nüüdsest võime lugeda, et talupojast on saanud vaba talupoeg, kellel on nüüdseks rohkem õigusi. 1866
Ka Edessa linna läheduses oli mäestik, mis sobis hästi anahoreetide elupaikadeks. Mesopotaamias asus anahoreetide tähtsaim keskus Mosuli lähedal mäestikus. Teine munkluse vorm koinobiitlus on askeetlik eluvorm, milles on kogukondlik mõtlemine ja kollektiivne tegutsemine. Askeetide ühiskond moodustab kloostri. Kloostri eesotsas seisab abt. Abtil lasub kogu vastutus kloostri elu kujundamisel. Kloostrisse astumisega ja mungaks hakkamisega olid mehed ühtlasi käest andnud oma liikumisevabaduse. Nad ei tohtinud kloostrist lahkuda, ega külalisi vastu võtta. Mõnes kloostris oli arvamus, et isegi sel juhul ei tohi lahkuda, kui oli kavatsus minna teise kloostrisse. Mõnes teises kloostris aga ei oldud liikumise vastu nii karm. Üldiselt, oli munkade liikumine lubatud siis, kui abt selleks loa andis. Kogukondlik eluviis nõudis munkadelt töötamist kogukonna kasuks. Välja arvatud kloostrid, kus majapidamist ei tunnustatud. Aja jooksul olid kloostritele tekkinud põllud ja maad
annaabi.ee 
