kujunemisjärgus. Kõige tähtsamaks söögikorraks pean mina hommikusööki, sest sellest saan energia, millega alustan päeva. Olen kuulnud inimestelt et nad hommikul üldse ei söö, tuues vabanduseks , kas ajanappuse või mõnel juhul väite, et nad lähevad selle pärast paksuks. Just see teebki inimese hommikul väsinuks ja loiuks. Lõuna- ja õhtusöök peaks ka kuhugi vahele pigistama, kuigi ei tohiks teha nii et hommikul pole midagi söönud ja nüüd pugin kõhu täis , et ei jõua liikudagi. Süüa tuleks mõõdukalt ja tervislikult. Koolilapse üks põhilisemaid küsimusi koolis on: "Mis me täna süüa saame?". Minu arvates oleneb sellest natuke ka lapse tuju. Kui jälle on söögiks mulgipuder või siis veel hullem ühepajatoit, saab näha mõne lapse torssis nägu, mis nuriseb " Mida, alles oli ju". Ikka on mõte, et äkki on täna hea päev ja saame lõunaks makarone või mõnda head praadi.
Tütar sai ilusad riided, kingad, kuldkõrvarõngad. Ta oli nagu printsess. Siis kadusid sovhoos, sigala ja sellega ka töö. Algul pidas Vilge veel lehma. Tütar oli kunstikooli õpilane, sõitis vahel koju. Ükskord oli tal peigmees kaasas, see oli taanlane. Elisabeth kinkis emale paari ilusat pesu ja soovitas emal elama hakata. Ta sõitis peikaga välismaale ja jättis ema Haralasse. Vilge oli talus koos koeraga ja lähim eluase oli pooleteise kilomeetri kaugusel. Vilge ei julgenud liikudagi. Ta oli vana ega saanud enam meest võtta. Pealegi olid järele jäänud ainult joodikud. Perekond: mees Augustin, kes suri varakult; tütar Elisabeth; Surmapõhjus: loomulik surm 4.151. Leopold A. Raps Sünnikoht: Harala Amet: käsitööline Olemus: kiirelt vaimustusse sattuja; entusiastlik; Lugu: Leopold hakkas linnameeste utsitusel käsitööga tegelema. Iga materjal: puu, metall, plastmass tõotas uusi fantastilisi väljundeid. Talle pakkus vormidega
ara oleksid võinud unustada. Nende igapäevane elu oli raske orjus vuhisevate vitste ja laksuvate piitsahoopidega. Puhkamise ja meelelahutamise ajad olid need, mil talupojad oma käredate isandate või röövivate naabrite eest laantesse ja rabadesse pakku jooksid, kus nälg, katk ja kiskjad elajad neile lahkesti paremat põlve pakkusid. Kas see ime on, et niisugusel ajal inimeste naljasooned kuivaks jäid ja naeruriistad, harjutamata jäädes, nõnda ära roostetasid, et peaaegu enam liikudagi ei tahtnud? Meeleheide kattis nagu tihe ämblikuvõrk eestlaste elu. Seda lõbusam oli muidugi ämblikkude põli. Sepp Villu ei olnud aga ei saksa ega taani soost mõisnik, ei ordurüütel ega piiskop, ei munk ega ristisõitja -- ühe sõnaga, Villu ei olnud ämblikkude külast, aga siiski oli tema elu pealtnäha lõbus ja õnnelik. Vaatame, kuidas see võis sündida. Terve eestlaste maa seisis sel ajal mitmete valitsejate all. Harju- ja Virumaa kuulasid
annaabi.ee 
