1999. aasta aprillis, Washingtoni tippkohtumisel, rõhutasid NATO juhid, et liikmeid tuleb veel juurde. NATO riikide valitsused väidavad, et alliansi laienemine on vahend julgeoleku edasiseks laiendamiseks. Aastal 1999 käivitas NATO liikmelisuse saavutamise tegevuskava MAP, et abistada huvitatud partnerriikide liitumiseks valmistumisel. Kava toetub kolme uue liikme liitumiskogemustele ja pakub huvitatud riikidele praktilisi nõuandeid ja abi individuaalsete programmide kaudu ning keskendub liikmestaatusega seotud küsimustele. Kandidaatidelt eeldatakse omakorda teatud poliitiliste eesmärkide täitmist, sealhulgas territoriaalsete vaidluste rahumeelset lahendamist, demokraatlike protseduuride ja õigusnormide austamist ning demokraatliku kontrolli oma relvajõudude üle.2 1 Arusaamine uuest NATOst: tutvustamine partnerriikidele. 2002, lk 11- 12. 2 Arusaamine uuest NATOst: tutvustamine partnerriikidele. 2002, lk 13- 14.
Üksikute Euroopa Liidu vastaste poliitikategelaste puhul võib tekkida küsimus: kas nende vaated on tingitud üldse murest eesti rahva saatuse pärast. Sama tundub kehtivat ka Eesti ajakirjanduse euroskeptisismi suhtes, sest Euroopa Liidu vastane seisukohtade esindamine võimaldab end muuta ,,nähtavaks". Üsna harva on Eesti ajakirjanduses tutvustamist leidnud ka rahvusvaheliste prominentsemate euroskeptikute seisukohad. On siiski üsna loomulik, et Euroopa Liidu liikmestaatusega kaasnevate eeldatavasti negatiivsetele nähtustele pööratakse kohati võib-olla isegi põhjendamatult suurt tähelepanu, sest ka eurooptimiste ja mõõdukaid huvitab ,,hind", mida meil tuleb maksta liitu kuulumise hüvede eest. Tavaks on kujunenud mainida Eesti Euroopa Liiduga ühinemise negatiivsetest tagajärgedest esimesena riikliku suveräänsuse vähenemist. Küsimust suveräänsuse delegreerimisel väljapoole Eestit seostatakse sageli otseselt küsimusega, kas Eestil on
annaabi.ee 
