õnnetuse hetkel turvavööd. Kiita tuleb ka Jaguaris viibinud vanemaid, kes olid teinud investeeringu lapse helgema tuleviku nimel ning soetanud ka nõuetekohase turvatooli, kaitsmaks lapse elu. Esmapilgul võib tunduda mitmesaja-eurone investeering väga kulukas aga uskuge mind, see tasub end üsna kiiresti ära. Jättes Maanteeameti kampaaniad sinnapaika, laskuma taas õnnetuse juurde. Sõiduauto Jaguar oli liiklemas suunal Aia tänav-Pärnu hotell, kui ootamatult tuhises Vanapargi tänavalt neile külje pealt sisse tumeroheline Volkswagen. Volkswagen tabas Jaguari tagumist ust ning õnneks oli viimases autos laps pandud istuma juhi taha, ehk siis kohale, kus istub tavaliselt presidendi naine oma ametiautos. Löök oli sedavõrd tugev, et Jaguar sooritas kokkupõrke tagajärjel 180-kraadise kannapöörde, lõpetades kõnniteel. Seejärel oli selge, et süüdi on tumerohelist
Näiteks kui Maarja esmalt Jaapanisse jõudis ja tualetti läks siis ei julgenud ta potile istudagi sest selle juures oli nii palju erinevaid nuppe ja tulesid. Hiljem selgus, et kui seal üks punane tuluke põleb, siis üldse ei tohigi potile istuda, tee mis tahad, pead rohelise tule süttimist ootama. Kõige tavalisemaks võib lugeda ilmselt selle, et autor ei osanud peaaegu oma vahetusaasta lõpuni orienteeruda tänavatel, sest kui sa oled ikka võõras riigis üksi liiklemas ja seal pole tänavate nimesid kuskil kirjas, siis on ikka raske õppida prienteeruma. Jaapanlased ise ütlesid, et tänavate nimesid pole üles pandud selleks, et vaenlane ei oskaks orienteeruda ning eksiks ära. Kõige ebatavalisem võis olla see, et tänaval võis mõni täiesti võõras jaapanlane ligi tulla ja hakata kiitma välimust, sest nende arvates on heleda naha ja pika kasvuga tüdrukud (isegi 161cm on nende jaoks juba pikk) väga ilusad. Kuigi autori arvates on
kehalised, seepärast on ka kahtlue alla seadnud kõik mis on väline. Hing on miski, mis eksisteerib ajas. Keha aga nii ajas kui ka ruumis. 4. ja 5. Esitage ise kaks filosoofilist küsimust Descartes'i 2. meditatsiooni kohta ja püüdke neile vastata!Kui ma otsustan midagi/kedagi nähes, et see miski on miski, mida arvan, siis kas see pole liigselt pealiskaudne? Kas see pole mitte näilisus? Ma võin küll inimesi tänaval näha, täpsustades, ma näen mantlite ja mütsidega tänaval liiklemas midagi/kedagi, keda arvan olevat inimene. Kuid kuidas ma saan selles üldse kindel olla? Kui seada kahtluse alla kogu maailm, seal hulgas ka ennast ( ma küll tean, et olen olemas, kuna ma suuda selle küsimuse üldse esitada) siis kuidas ma saan üldse tugineda sellele,et midagi üldse on? Kui aus olla, siis ma ei oskagi sellele küsimusele vastata.Sest kui mul pole midagi kindlat, ei ole mul ju ka mitte millegile toetudes öelda, et üks või teine asi on.
annaabi.ee 
