Jalgsimatk 2 päeva (laupäev ja pühapäev) Matk on keskmise raskusastmega. I päev : Alguspunkt Rakke (toiduvarude ostmine Rakke poest). Saabumine Rakke rongiga (väljub 6.10 Tallinnas). jalgsi 15 km vahepeatus Välja talus kus saab juba telgid püsti panna ja edasi matkata sealses metsas (sihtmärk Padaküla järv). Suur võimalus kohata metsloomi või näha kobraste tööpõldu. Ööbimiseks tuleme tagasi Välja tallu. Vaatamisväärsused: Liigvalla mõis ja park. Mõis on kaua aega olnud hoolduseta kuid sellegipoolest väärt külastamist. Ao järv ja Ao paisjärv, Padaküla järv. II päev : Alguspunkt Välja talu. jalgsi 15 km Varangu allikajärveni. Sealt bussiga tagasi Rakke. Tagasisõit Rakkest Tallinna kell 20.51 Vaatamisväärsused: Väga ilus Varangu allikajäv. Varustus ·Jalanõud. Sobivad tossud ja kerged matkasaapad. Jalanõude sisse on soovitav panna paksem
mõisteti 16a. sunnitööd Siberis. Ta oli Arhangelsis, neli km Valge merest. Et peeti talu Rakke vallas, Liigvallas, siis jäi ta ema (Anette-Therese Liivak, sündinud Kesküla) üksi talu pidama. Sel ajal olid ju suured maksud taludel peal ja ka vilja-kartuli-liha- ja piima normid. Ta õde Aino sünd. 1930 a. 30. juunil , oli Väike-Maarhas Keskkoolis, aga ta talus oli abi vaja , siis pidi tema koolist ära tulema.Vanaema ja tema vend Uno, (sünd. 23.märts 1934) õppisid siis Liigvalla Mittetäielikus Keskoolis. See oli 7.kl koolis, nad pidid ju selle kooli lõpetama. Vanaema lõpetas selle 1947.a. Aga edasi ei saanud ta õppima minna , talus oli abi vaja. Ka Liigvalla kool jäi 4.klassiliseks ja Uno pidi hakkama Varangu koolis käima , sinna oli umbes 7-8 km. Ta käis seal mõne kuu ja tuli koju appi töödele talus. 1948.a sügisel tehti Liigvallas kolhoos "Tulevik" , ka ta ema andis avalduse kolhoosi astumiseks ja Aino. Kokku moodustati kolhoos kümnest talust
Siin on pille, millel mängiti juba möödunud sajandil Puhkpilliorkestrid tekkisid Eestis 19. sajandi esimesel poolel. Need olid algselt väikesed ja seotud vennastekogudusega. Taolised väikesed mängukoorid esinesid peamiselt kihelkonna piires lihtsate paladega. Tõus Eesti puhkpillikooride arengus toimus 19. sajandi teisel poolel. Siis tekkisid mitmed heatasemelised mängukoorid Väägveres, Tormas, Kärknas, Tsoorus ja mujal. Puhkpillide kollektsioon muuseumis on mitmekesine. Siin on Liigvalla mõisahärrale kuulunud lisajätkuga elevandiluust flööt, 19. sajandisse kuuluvaid klarneteid ja mitmeid hilisemal ajal orkestrites kasutusel olnud instrumente. Tähelepanu väärivad Põhjasõja-aegne sõjasarv, mis kuulus Karl XII teenistuses olnud eestlasest sõdalasele, Napoleoni sõdade aegne signaalsarv, ,,eesti puhkpillimuusika isa" David Otto Wirkhausi hõbetatud kornet, Odessa pillimeistri valmistatud sedifon. Pillikollektsioonis on instrumente, millel
ekspressionismivaimulisse atmosfääri 1919.aastal. Püsivalt omaseks jääb talle aga tugev stiilitahe, mis iseloomustab ka natuurist tehtud etüüde. Natuurist tehtud joonistusi ja visandeid on Viiraltist järele jäänud aukartustäratav hulk, seda juba Kunstitööstuskooli päevist peale. See oli pidev treening, teadlik meisterlikkuse arendamine ja materjalikogumine. Viiralt joonistas vanematekodus 1918. aastast peale elasid ta vanemad Liigvalla mõisale kuuluvad Lammaskülas lähedaste inimeste ja tuttavate portreid, loomi, talutööstseene. Viibides kooli ülesandel Tartus, et joonistada etnograafilisi esemeid Eesti Rahva Muuseumis, jäädvustas ta ühtlasi koloriitseid vanamehi-rahvatüüpe. Huvi karakteriküllase tüpaazi vastu, rõhutatud ilmekusetaotlus avaldub Viiralti töödes varakult; see tõendab eelsoodumust ekspressionistlikuks suunitluseks. 1 G. Lurich ja A. Aberg eesti maadlustähed 19.saj lõpp ja 20
annaabi.ee 
