esimene liin, kuid laste omavaheline suhtlemine järjest tõuseb. M.Lissina eristab laste suhtlemisoskuste arengus laps-täiskasvanu viit peamist vormi. Vormide eristamiseks on järgmised parameetrid: - kujunemise aeg - vormi osatähtsus lapse elutegevuses - suhtlemisel rahuldatavad vajadused - suhtlemist ärgitavad motiivid - peamised suhtlemisvahendid, mille abil üks või teine suhtlemisvorm realiseerub isikulis-situatiivne suhtlemine (0-6 k) naeratus, häälitsused, liigutusaktiivsus, pilgu fikseerimine. Kõik see kutsub lapses esile positiivseid emotsioone ning aktiveerib last, kes õpib seeläbi täiskasvanut tundma. Kujuneb mõningane reageerimine kõnele. Läbi suhtlemise täiskasvanuga kujuneb lapse esmaste vajaduste rahuldamine. Suhtlemismotiiviks on meeldiv kontakt täiskasvanuga. Tegevuslik-situtatiivne suhtlemine (6k 2/3 a) Peamine suhtlemisvorm, mis toimub praktilise koostöö käigus ja selle huvides. Tegutsemine toimub enamasti täiskasvanu kõrval
Eesmärk ja selle saavutamiseks kasutatav üldine liin või meetod moodustavadki suhtlemisstrateegia (SS). Seejuures ei ole SS mingi kindel plaan. Suhtlemise käiku mõjutab võrdväärselt ka partneri strateegia. Suhtlemises laps-täiskasvanu eristab M. Lissina viit peamist lapse suhtlemise vormi: Isikulis-situatiivne suhtlemine (esimese eluaasta esimesel poolel): naeratus, pilgu fikseerimine, häälitsused, liigutusaktiivsus. Selline suhtlemine kutsub esile positiivseid emotsioone, aktiviseerib last, laps õpib tajuma täiskasvanut. Kujuneb mõningane reageerimine kõnele. Suhtlemine täiskasvanuga võimaldab rahuldada lapse esmaseid vajadusi. Motiiv suhtlemiseks on isikuline: täiskasvanu kui meeldiva kontakti objekt ja tunnetusobjekt. Tegevuslik-situatiivne suhtlemine algab esimese eluaasta teisel poolel ja on peamiseks suhtlemisvormiks kuni 3a saamiseni
annaabi.ee 
