ise kaasosalisest rohkem soovitavaid asju, kahjulikke asju aga vähem, vaid võrdselt, põhimõttelisest vastavusest lähtuvalt; samuti ka kahe teise vahel jagades. Ebaõiglus seevastu lähtub ebaõiglasest valikust, see tähendab aga kasulike või kahjulike asjade liigsust või puudulikkust põhimõttelist vastavust arvestamata. Seetõttu on ebaõiglus kas liigsus või puudulikkus, sest ta tuleneb liigsusest või puudulikkusest, iseenda suhtes just selle liigsus, mis on üldiselt kasulik, puudulikkus aga selle suhtes, mis on kahjulik. Ka teiste puhul on tervikuna võttes samamoodi -- põhimõtteline vastavus võib jääda arvestamata mõlema puhul. Ebaõigluse puhul tähendab vähem saamine ebaõiglast kohtlemist, rohkem saamine aga ebaõiglast toimimist.
Iga element võimandab eelnevat. Sellised valikud võivad olla tahtlikud ja vajalikud, hullem lugu juhtub, kui need on kogemata ja teadvustamata töösse sattunud. Koreograaf peab otsustama, kas see ongi see, mida ta soovis öelda. Reiteration an sama asja mitmekordne taaskommunikeerumine, sama mõtte (või arendatud, võimendatud mõtte) edastamiseks, annab vaatajale võimaluse sama asja veel kord näha ja kogeda. See meetod erineb liigsusest, kuna on vajalik ikoreograafi dee rõhutamiseks ja selgelt välja toomiseks. Kui aga koreograaf tahab vihjata või suunata, mitte "näpuga näidata", siis see meetod ei sobi. 4. JUXTAPOSING (kõrvutama, kõrvuti seadma) Asetades ühe meediumi või etenduse elemendi teise kõrvale nii, et igaüks neist loob oma iseseisva kujundi, tekitab see vaatajates küsimusi ja pingeid (kas ja kuidas need elemendid kokku sobivad?). N: T
annaabi.ee 
