Tallinnasse põgenenud talupoegadest ja linna lihtrahvast moodustati 1576. aastal Rootsi väkke lipkond, mis pidas omal käel partisanisõda venelastega. See seisnes vastase valdustes rüüstamises, kuid ka vene tagalasse korraldatud äkkrünnakutes ning isegi linnuste ründamises. Umbes 400-mehelist lipkonda juhtis mündimeistri sell Ivo Schenkenberg. Silmapaistva julguse tõttu kutsusid vaenlased Schenkenbergi ,,Liivimaa Hannibaliks" ja ta talupoegi Jannibali rahvaks". Liigjulguse pärast piiratigi see salk hiljem, 1579. aastal, Rakvere lähedal venelaste poolt sisse. Palju arvukam vaenlane pühitses seda kui suurt võitu. Haavatud juht viidi koos kaaslastega Pihkvasse, kus kõik tsaari käsul julmalt hukati. Lisaks linna alluvuses olnud talupoegade sõjajõule ründasid venelasi ka mitmed teised iseorganiseerunud talumeeste üksused. Üks suuremaid neist oli Ohtra Jürgeni salk. Liivimaa kuningriigi lõpp. Tsaar ei usaldanud enam Magnuse väejuhivõimeid ja
loodi aadlivabariik ehk Rzeczpospolita Sigismund II August – Poola kuningas, kellele allusid Liivi ordumeister ja Riia peapiiskop Ivan IV – vene tsaar, kes koondas oma väed Liivimaa piiridele, kuna raha ei saadud, otsustas ta sõja kasuks Ivo Schenkenberg – •Tallinnasse põgenenud lihtrahvast ja talupoegadest moodustas ta 1576. Aastal Rootsi väkke 400- mehelise lipkonna, mida ta ise juhtis. •Oli mündimeistri sell, teda hakati kutsuma Liivimaa Hannibaliks. •Liigjulguse pärast 1579. piirati venelaste poolt sisse, hiljem hukati Jam Zapolski vaherahu -1582 – Poola ja Venemaa vaheline vaherahu, mis andis kõik russide Liivimaal vallutatud linnused Poolale. Pljussa rahu- 1583. Aastal Rootsi ja Venemaa vaheline rahu, sõlmiti Pljussa jõe suudmes, rootslased säilitasid kogu Lääne- ja Põhja-Eesti ning senised valdused Ingverimaal. •1590.aastal puhkes taas sõjategevus ning lõplik rahu sõlmiti 1595. aastal
Ta süa kipitas rinnus. Ta tahtis kõe Pirita kloostrisse tõata, aga --ta ei pä asenud linnast väja. Kõk väavad olid kinni, mü ur kõge, all igal pool vahituled, üeval hulk valvsaid püsimehi. Gabriel mõstis, et väjapä asemine sel ö ol täesti võmatu oli. Ta oli vangis, terve suur linn tema vangikoda. Ja mis siis, kui 413 ta teisal päval kogemata Ivo meestega kokku juhtub ja need teda ara tunnevad? Gabriel oli end oma liigjulguse läi raskesse häaohtu viinud, aga ta ei kahetsenud silmapilkugi seda liigjulgust, ta teadis nü ud ometigi, kus Agnes oli. Häaohu vastu pidi kavalus aitama. Gabriel viitis paar tundi mö oda tüje uulitsaid vantsides ara ja läs siis kõtsi tagasi. Imestusega pani kõtsmik täele, et rootslane, kes paari tunni eest sopase näga, aga selge peaga väja oli länud, nü ud puhta näga, aga segase peaga tagasi tuli, sest mees tuikus ja trallitas haledal kombel.