Rääkides liikidevahelistest hübriididest lähtume sellest, et nende vanemad on liigid, mis vastavad kindlatele kriteeriumitele (Clardige et al., 1997; Taylor et al., 1999, 2000; Schardl & Craven, 2003). Kohn (2006) tõdeb oma ülevaateartiklis, et seeneliigi tekkemehhanismid vajavad põhjalikumat analüüsi. Seente liigikontseptsioonile on pööratud vähe tähelepanu, kuigi seeneliike on kirjeldatud 100 000 kuni 1 500 000. Valitsevad kolm liigikontseptsiooni: morfoloogiline, bioloogiline ja fülogeneetiline, millest viimane leiab mükoloogide hulgas järjest enam poolehoidu. Fülogeneetilise liigikontseptsiooni puhul lähtutakse monofüleetiliste gruppide olemasolust, kuid kuna selline grupp võib esindada iga taksonoomilist tasandit, mitte ainult liiki, siis on vaja inkorporeerida morfoloogilise või ka bioloogilise liigi kriteeriumid fülogeneetilisse liigikontseptsiooni (Schardl & Craven, 2003). 85
Järelikult on iga universaalne liigidefinitsioon paratamatult suvaline. Seetõttu on bioloogid esitanud valiku definitsioone, mille kasutus sõltub pragmaatilisest valikust ning oleneb uurimuse põhjalikkusest, täpsusest. Ükski kontseptsioon ei ole täielikult objektiivne või kehtiv kõigil juhtudel. Sageli kasutatakse lihtsustamise mõttes kõige praktilisemat definitsiooni. Näiteks enamike selgroogsete jaoks bioloogilist liigikontseptsiooni. Liigi mõistele on mitu põhilist lähenemisviisi: Tüpoloogilised liigid On organismide süstemaatika väikseim üksus, mis peab teistest liikidest erinema mitme tunnuse poolest. Sinna kuuluvad liigid, millel on ühised tunnused, organismid kuuluvad kindlatesse fikseeritud mõõtmetesse, erinevaid liike määrab variatsioon tunnustes või fenotüüpides, näiteks erinev sabapikkus tähendab erinevat liiki. Evolutsioonilised liigid
matuiks ja/või jumala poolt looduks. Selle liikide varieeruvust eirava vaatekoha järgi on näit. ka Eestis botaanilises kirjanduses kasutatud väl- jendit liik ja tema vormid / varieteedid / teisendid - nagu ei kuulukski need liigi koosseisu... Morfoloogiline (tüpoloogiline) kontseptsioon tundub olevat kõige operat- sionaalsem, kuid annab suured võimalused suvaliseks liikide piiritlemiseks vastavalt süstemaatiku soovile. 1.1.4.1.3.Isolatsionistliku ehk bioloogilise liigikontseptsiooni koha- 5 selt koosneb liik reaalselt või potentsiaalselt ristuvate isendite populat- sioonidest, mis (E. Mayri hilisema täpsustuse kohaselt) esinevad spetsiifi- lises ökoloogilises nishis. Isendite kuuluvuse ühte liiki ei määra inimene, vaid isendid ise üksteist "ära tundes". Selle kontseptsiooni järgi pole (rohked) ühevanemalise pärilikkusega ehk mitteseksuaalsed taksonid tõelised liigid. 1.1.4.1.4
Kui hilisemad röövloomad viia ajas tagasi oleksid nad üliedukad. Tigude fossiilide näitel vigastatud ja paranenud välisskelettide sagedus kasvab ajas, suuremad loomad paranevad sagedamini (uuemad kiskjad suudavad vigastada suuremaid kodasid). Muttakaevuvate perekondi on rohkem ja paksenenud kojaavausega. Progresseeruva evolutsiooni korral loomad kohastuvad järjest paremini oma keskkonnaga ja kohasus tõuseb. Võidurelvastumist pole. 1. Mis eristab feneetilist ja bioloogilist liigikontseptsiooni? Feneetiline liigikontseptsioon ei seleta feneetiliste klastrite teket ja koospüsimise mehhanisme ja on seega pelgalt kirjeldav.Bioloogiline seletab feneetiliste klastrite koospüsimist ja on seega seletavad. 2. Kuidas seletavad bioloogiline ja ökoloogiline liigikontseptsioon feneetiliste klastrite koospüsimist? Bioloogiline seletab geenivooluga ja epistaatiliste suhetega (valik soosib neid geene, mis toimivad hästi koos teiste organismi geenidega). Ökoloogiline - organismid esinevad
annaabi.ee 
