Levinud põhiliselt Kesk- ja Loode-Eestis. 2.1.1. lodu kkt.- toitub karbonaadirikastest vetest. Levinud lammidel, madalikel. Mikroreljeef hästi mätlik. Iseloomulikuks tunnuseks lodulaigud (vesi maapinnal, mudane), kus kasvavad kollane võhumõõk, ussilill, varsakabi, soovõhk. Mätastel kasvavad mesofiilsemad taimed. Puurindes sookask, sanglepp, kuusk, saar. Sagedased on tormiheited, mis soodustavad mikroreljeefi liigestumist. Põõsarinne liigirikas ja tihe (paju, toomingas, must sõstar, jt.) Samblarinne vastavalt mikroreljeefile mosaiikne. 2.1.2. madalsoo kkt.- mikroreljeef keskmiselt mätlik, turbakiht 1,0-1,5 m. Pinnas on alaliselt veega küllastatud, põhjaveelise toitumisega. Puurindes domineerib enamasti sookask, harvem mänd, kohati sanglepp. Põõsarinne hõre või keskmiselt tihe, koosneb põhiliselt pajudest
mätastel ka happelisem). Veereziim: erinevalt päris-madalsoodest toimub lodus soostumine läbivoolulise toiterikka veega, kõrge veeseis püsib mätastevahelistes lohkudes pikemat aega ja ainult kestvalt kuivadel perioodidel laskub mõnekümne sentimeetri sügavusele. Puurinne: sügavama turbaga aladel domineerib sookask, õhema turbaga lodudel sanglepp. Kohati võib üsna rohkesti kasvada ka kuuske. Sagedased on tormiheited, mis soodustavad mikroreljeefi liigestumist. Boniteet II III. Põõsarinne: liigirikas ja kohati tihe: toomingas, lodjapuu, must sõstar, mage sõstar, pihlakas, paakspuu, näsiniin, vaarikas, pajud. Rohurinne: liigirikas; vastavalt mikroreljeefile mosaiikne. Nõgudes kasvavd tüüpilised lodutaimed: soovõhk (K), varsakabi (K), lodutarn (K), pikk tarn (K), ussilill, kollane võhumõõk, sookastik, harilik soosõnajalg, metskõrkjas, soo-osi, soopihl, ubaleht, soomadar, mätastarn
annaabi.ee 
