See on kohastumuslikult otstarbekas organismi ja närvisüsteemi reageering, sest pidevalt liiga tugevasti reageerides raisatakse bioloogilisi ressursse, väsitatakse süsteemi ja tekitatakse tähelepanuvajakuid muude, uute ärritajate märkamises. Seega adaptatsiooni KOHASTUMUSLIK FUNKTSIOON on kindlustada nõrkade, kuid eluliselt oluliste ärritajate vastutvõtt, vältida analüsaatorite kahjustusi liigintensiivsetest ärritustest ning alandada muutumatute, liigennustavate ärritajate aistimise intensiivsust, jättes suurema tundlikkusvaru uute, veel töötlemata signaalide tarvis. Lisaks NEGATIIVSELE ADAPTATSIOONILE – tundlikkuse vähenemisele ärritaja mõjul – esineb ka POSITIIVSE ADAPTATSIOONI NÄHTUSEID. Tundlikkus võib suureneda ärritajatega kokkupuutumise mõjul. See toimub tavaliselt nõrkade ärritajate korral, tähelepanu abil, kesknärvisüsteemi seisundi kohaldamisel fokuseeritud tajuks. Tundlikkuse suurenemist nimetatakse SENSITISATSIOONIKS
analüsaatori tundlikkus ja vastupidi. Aistingi latente periood on aeg, mil aistingu eeldused on olemas kui teadvustamata. Adaptsioon on meeleorgani tundlikkuse muutumine pikemaaegsel ärritaja toimel või selle puudumisel. Adaptsiooni bioloogiline mõte on kindlustada nõrkade, kuid eluliselt oluliste ärritajate vastuvõtt, vältida analüsaatorite kahjustusi liigintensiivsetest ärritustest ning alandada muutumatute, liigennustavate ärritajate aistimise intensiivsust, jättes suurema tundlikkusvaru uute, veel töötlemata signaalide tarvis. Kontrast on intensiivsuse või kvaliteedi erinevus objekti ja tema vahetu ümbruse (või naabruse) vahel. Tema abil võimenduvad tajupildis just esemete, objektide ja stseenide informatiivsed tunused. Sünesteesia on mingi aistinguga samaaegse nn sekundaarse aistingu tekkimine mõne teise meele piirkonnas. Assimilatsioon on erinevuste sarnastamine, taandamine, samastamine.
annaabi.ee 
