Näiteks Kesk- ja Lõuna-Eesti jõukamates piirkondades levisid laialt tihedad villased tuniistehnikas heegelribadest või ruutudest dekoratiivsed vaibad, mille kontrasttoonis vöötidel (ruutudel) vahelduvad sisseheegeldatud väätmotiivid (ka mummud, jooksev ruudustik) rist- ja madalpistes eredavärvisliste lilltikanditega. Ühevärvilise taustaga vaipadel kulgevad motiiviread sageli vöötidena. Omamoodi rikkalikku pinda liigendava, raamiva või otskompositsioonis ristpistetikandiga kaetud vaipu võime leida eriti rohkesti Põhja- Viljandimaal, palju ka kogu Kesk- ja Lõuna-Eestis. Ka plüüstehnikas juugendmustriga vaibad näivad olevat kodunenud just Kesk-Eestis ja jällegi Viljandimaal. Etniline külg määrabki mitte ainult iga maa kunstikultuuri minevikuväärtused, vaid ka oleviku ja tuleviku; selle, kas vastava maa ja rahva kunst tänapäeva keerukates
Tööde käigus asendati algselt kavandatud barokne dekoor osaliselt varaklassitsistlikuga. Nii dokumenteerib raekoda üleminekut uuele kunstistiilile. Väljakupoolset risaliiti lõpetav kolmnurkfrotoon on veel rokokookartusiga. Ka 1784 valminud azuurne haritorn on barokkvormides. Seevastu kahe poolega peauks on väljapeetult varaklassitsistlik, kujundatud akantusrosettide ja rippuvate girlandidega pilastritena, mis paiknesid kõrgel põimdekooriga soklil. Ka valgmikku liigendava azuursed vanikud. Hoone täitis mitmeid funktsioone, mistõttu põhiplaan, erinevalt suurejoonelisest fassaadikompositsioonist, on kokku surutud ja komplitseeritud. Võlvitud keldrikorrusel, sammuti soklikorruse vasakpoolses tiivas oli vangla koos valvuriruumiga. Soklikorruse parempoolse tiiva hõlmas vaekoda väravatega hoone N- ja W-külgedel. Koormatega sissesõidu hõlbustamiseks ehitati osa vaheseinu viltu. Uue vaekoja valmimisel emajõe ääres 19
annaabi.ee 
