Selleks ajaks oli Stalin ammu surnud, seega tehti rohkem mitte füüsilist, vaid vaimset hävitustööd. Keskharidus muutus kohustuslikuks ja hariduse kvaliteet alanes. Kirikut püüti aina enam kultuurielust välja tõrjuda. Rahval ei lubatud olla ettevõtlik. Kõik see tõi ajapikku kaasa Eestis nõukogude kultuuri, kui seda omamoodi kultuuritust võib kultuuriks nimetada. Nõukogude valitsuse eesmärk oli eelkõige inimeste võrdsustamine nii liiduvabariigisiseselt, kui –vaheliselt. Kahjuks ei saadud aru, et halba võiks heaks muuta, mitte vastupidi, isegi siis, kui halb on selges ülekaalus. Plaanimajandus välistas paindliku arengu. See tähendab, et madalseisus sunniti plaani täitma mistahes vahenditega ning siis, kui võiks toimuda hüppeline areng, olid inimesed survest väsinud (eelkõige ideoloogilisest survest, mis pikapeale juuris välja ettevõtlikud inimesed ja surus maha igasuguse
ning liikumise liikmeskond marginaalne, paisus see kümnendi lõpuks üheks populaarsemaks noorteliikumiseks ENSVs, jõudes oma kulminatsioonini laulva revolutsiooni päevil. Sellele järgnes vaikne allakäik ning punkarite arvu vähenemine, jõudes 1991. aastaks täielikku madalseisu. Ehkki ENSV oli pindalaliselt ning ka elanike arvu poolest üks NSVLi väiksemaid, tekkis siin laiapõhjalike punkkultuur, mis erines nii Lääne punkliikumisest kui ka piirkonniti liiduvabariigisiseselt. Kui liiduvabariigi põhjaosas võeti enam eeskuju Soomest tulevast infost Lääne punkliikumise kohta, siis Lõuna pool (kuhu punk jõudis hiljem) oli rohkem isetegemist ning omanäolisust. Veelgi omapärasemaks nähtuseks kujunes aga nn agropunk, mis viis eemaldumise algsest punkliikumisest veelgi kaugemale. Punk ENSVs võttis enda eesmärgiks vastandumise massiühiskonnale ja rumalusele ning saavutas edukalt oma eesmärgi halli massi šokeerida. Punk ENSVs ei seisnenud vaid
annaabi.ee 
