rem tundsin. Liidak rääkis Eesti poliitikute põrandaalusest tööst Saksa okupatsiooni ajal, mille eesmärgiks oli Eesti iseseisvuse taastamine. Selle ürituse nurjumise tõttu elas ta nüüd illegaalselt Karl Lepiku varjunime all. Ta palus paariks päevaks peavarju. Seda võisin talle lubada koolitöö alguseni novembris. Mul oli köögi kõrval väike tuba, kus ta võis märkamatult viibida. Vahel õhtuti käis ta ka jalutamas, 13. jaanuaril 1945. a toodi teade Liidaku surmast. [--/ Varjamise ajal oli Liidak endale habeme kasvatanud, mistõttu tal tekkis mõningane sarnasus Jüri Uluotsaga. Kohaliku rahva hulgas tekkis mingi kumu. juba veebruaris käis minu juures üks Viljandi NKVD major, keda hu- vitasid K. Lepiku surmaga seotud üksikasjad. Märtsis 1945 tuli see major uuesti koos nelja sõjaväelasega ja tea tas, et jaanuaris maetud K. Lepiku haud avatakse surnu isiku kindlakstegemiseks ning mind kutsutakse selle juurde tunnistajaks
Uluotsa toetama 1. augustil 1944 Tallinna tänavatele üleskleebitud Rahvuskomitee deklaratsiooni ja korraldust nr 1. Selle kohaselt kuulutas Rahvuskomitee end riikliku võimu teostajaks Eestis. Üha läheneva Punaarmee kartuses loobus komitee senisest vastuseisust mobilisatsioonile, kutsudes kõiki eestlasi oma kodumaad Nõukogude võimu eest kaitsma. Augusti keskpaigas peetud koosolekul määrati Saksa julgeolekuorganite poolt tagaotsitava Liidaku asemel uueks Rahvuskomitee esimeheks Otto Tief, kellel oli Eestis suurem tegutsemisvabadus. Otto Tiefi valitsus; 1944. aasta augusti lõpus hakkasid välismaal viibivad Eesti diplomaadid ja Rahvuskomitee Uluotsa veenma, et too moodustaks põhiseaduslikku valitsuse. Sellega Uluots ka nõustus, valides valitsuse koosseisu seitse liiget Rahvuskomiteest ja viis väljaspoolt. Valitsusjuhiks (peaministri asetäitjaks) pidi saama Otto Tief, kes tegi uue valitsuse koosseisu teatavaks Rahvuskomitee 25
annaabi.ee 
