kihutand minema. Hommiku saat ta käsu isaga mõisa, et saatku härra sada rubla raha ja vaat viina ära. Ei old parata kedagi, pahase meelega saat härra lubatud tasu isaga ära. Varsti saadetud poisile mõisast uus käsk, et mingu ja varastagu nüüd härg kahe mehe vahelt ära, kui need laadale lähvad. Palka lubatud niisama pailu kui ennegi. Poisi isa old selle üle üsna kurb ja mõteld, et ega ta nüüd seda ometi soa ära varastada, liiategi veel kahe mehe vahelt. Aga poeg naerd selle peale jällegi ja öeld, et see alles tühi asi on. Kui mehed härjaga metsast läbi läind, joost varas tüki moad ette ja visand soapa tee peale maha. Härja-aajad jõund soapa juure ja pidand seal aru, et kas maksab moast ära võtta või ei, et põle kohta, kuhu panna, ja jätnud soapa maha. Varas joost jälle ette ja visand teise soapa maha ja võtt esimese ära
et miski unenägu ega viirastus teda. 312 ei petnud. Kõrval on vähem häbitunnet kui silmal. Et Gabriel oma õnne näha ei võinud, tahtis ta seda vähemalt kuulda. Ta pidas hinge kinni, kuulatas teravasti ja imestas, et küünist see ühetasane hingetõmbamine ei kostnud, mis rahuliku une tundemärk on. Vahest oli Agnes niisama ärkvel? Ei, see ei olnud võimalik. Vaene laps oli ju puruväsinud, ta p i d i raskesti uinuma, kuna teda liiategi mingisugused kentsakad ja keeruli-sed mõtted ei erutanud; tema süda oli rahul, ta võis uinuda. Gabriel oli selles täiesti kindel. Meie ei ole selles mitte nii kindlad. Meie karda-me, et Agnes seekord Gabrielist karvaväärt targem ei olnud ega kordagi homse teereisi peale ei mõtelnud, mis keha karastust magusa une läbi nõudis; kardame, et Agnese väsinud silmad alles koidu ajal lühikeseks ajaks kinni vajusid. Gabriel pidas sõna: tervel ööl ei pannud ta silma kinni
annaabi.ee 
