Talupoeg kaebas, kuna eelnev rootsi aeg soodustas seda. Talupojad protestisid, pagesid mere taha või Venemaale. See aga tähendas, et eestalsed siiski ei suuda leppida kellelegi teisele kuulumisega. Muutusi toimus ka põllumajanduses. Põllumajanduse aluseks oli 18-19.sajandil teraviljakasvatus, mis tõi suurt tulu, kuna hinnad olid kõrged ja turg oli laialdane. Igas mõisas olid viinaköögid, mille praagaga nuumati härgi, kes müüdi Peterburi lihunikele, neist jäi alles aga sõnnikut, mida kasutati põldude väetamiseks, millega kasvas teravilja saagikus. Kuni 18.sajandi lõpuni tasus senine talupoegade teoorjusel põhinev põlluharimine ennast ära. Sajandivahetusaastatel hakkasid mõisamajanduses ilmnema kriisinähud. Teravilja hinnad langesid, kuna maailmaturule tekkisid suurtootjad, mõisnike enda kulutused suurenesid, kuna tahtsid välja näha sama uhked kui mujal Euroopas inimesed olid
Riias. Neid aitasid valitsusnõunikud, kes valiti kohaliku aadli hulgast. Põllumajandus ja talurahvas: Aadlile avanesid teenimiseks muud võimalused. 1) vene armee varustamine viimaga. 2) Peterburi varustamine teraviljadega leiva jaoks. Pea kõikidesse mõisatesse rajati viina köögid, talupoja kohustustele lisandus viina vedu tellijatele ja turule. Viina põletuse jääkide (praaga) toel nuumati härgi müügiks Peterburi lihunikele. Sõnniku hulga suurenemine omakorda tõstis saagikust. Säilis ka vilja ja põllumajandussaaduste müük LääneEuroopasse. Mõisnike lihtne eluviis muutus 18. saj. hakati palkidest mõisahoonete asemel rajama barokk stiilis häärbereid koos parkide ja iluaedadega. Ka talupoegade elu oli kuni 18. saj. keskpaigani küllaltgi hea. Toitu oli palju. Inimesed olid terved jne. Rahva arvu kasv ja looma taudid 18. saj teisel poolel muutsid olukorra jälle halvemaks
annaabi.ee 
