kuulub ka karistusjärgne kinnipidamine kui mittekaristuslik sunnivahend. Eesmärk, mida seadusandjad karistusjärgse kinnipidamise vastuvõtmisel silmas pidasid peab olema legitiimne. Selleks tuleb vaadata, kas ja millised volitused on seadusandjal piirata karistusjärgse kinnipidamisega sellest tulevikus puudutatud isikute põhiõigusi. Siinkohal on oluline teha vahet lihtsal ja kvalifitseeritud seadusereservatsioonil. Lihtne seadusereservatsioon on lihtvolitus seadusandjale põhiõiguse piiramiseks: piiramisvolitusega ei ole seotud lisanõudeid. Kvalifitseeritud seadusereservatsioonid sisaldavad seevastu lisanõudeid, millele riive peab vastama.55 Kvalifitseeritud seadusereservatsiooniga on tegemist ka vabadusõiguse piiramise puhul. Seega peab seadusandja vabadust piirava seaduse vastuvõtmisel arvestama PS § 20 väljatoodud lisanõudeid. Erandid, mis lubavad piirata igaühe õigust vabadusele, on loetletud ammendavalt PS § 20 p-des 1-6
12.2000, 3-4-1-10-00, p 28; RKPJKo 13.06.2005, 3-4-1-5- 05, p 9; 20.10.2009, 3-4-1-14-09, p 32), eelistatakse terminoloogilise selguse huvides järgnevalt põhiõiguste vastavate klauslite tähistamiseks erinevalt varasematest väljaannetest seadusereservatsiooni sünonüümina terminit „piiriklausel”. Lähtudes § 11 esimeses lauses ja § 3 lg 1 esimeses lauses sätestatust, tohib seadusandja põhiõigusi piirata ainult siis, kui PS seda lubab. Lihtne piiriklausel ongi lihtvolitus seadusandjale põhiõiguse piiramiseks. Näiteks on Riigikohus tabavalt märkinud: „Kuna Põhiseaduse § 32 teises lõikes pole nimetatud eesmärke, mis õigustavad omandi vaba valdamise, kasutamise ja käsutamise piiramist, siis saab selle põhiõiguse piiramise puhul olla seaduspäraseks seadusandja iga eesmärk, mis pole Põhiseadusega vastuolus” (RKPJKo 30.04.2004, 3-4-1-3-04, p 27). Lihtne piiriklausel sisaldub esmajoones § 29 lg 1 teises lauses ja lg 5 kolmandas lauses, § 30
annaabi.ee 
