võimalik tõmmata kujutletav joon raskuskeskmest eseme toestuspinna keskpunkti. Mida laiem on toestusalus ja madalam raskuskese, seda stabiilsem on ese. Samuti on roomama hakkaval lapsel madal raskuskese ja lai toetusalus ja kui laps alguses püsti tõuseb, hoiab ta jalgu harkis. Kaua voodihaiged olnud inimesed toetuvad kõndimahakkamisel mööbliesemete vastu, hoiavad abistajal käest kinni või kasutavad jalutuskeppi, et oma toetusalust suurendada. Tõhus liikumine vajab rohkemat, kui lihtteadmisi organismi mehhaanikast. 3.1.5. Ergonoomika ja lihas- luukondlikud süsteemid Bioloogiliselt põhjendatud liikumise ja tegutsemise tõlgendus on piiratud lihaste mahu ja kokkutõmbejõuga. Ergonoomika käsitleb vastavuse loomist inimese ja tema tegevuse, ümbritseva keskkonna ja kasutada olevate seadmete vahel. See on segu inimteadusest ja füüsikast ning seda võib rakendada igasugusele inimtegevusele, kuid eriti oluline on ta töömaailmas
kujunevad meil kõigil ühesugustena. Võgotski sotsiaalkonstruktivism. Võgotski seisukoha järgi vormivad sotsiaalne interaktsioon, kultuurilised mõjutegurid ja isiklik aktiivsus konkreetse isiku arengu ja õppimise. Osaledes kõige erinevamates teistega seotud tegevustes, õpilased võtavad omaks (internaliseerivad) tegevuse (arutluse) produktid, mis pärinevad ühistegevusest. Need produktid ehk väljundid võivad hõlmata nii uusi strateegilisi kui lihtteadmisi. Teatud mõttes esindas Võgotski nii individuaalset kui sotsiaalset konstruktivismi, sest tema õppimisteooria võimaldab käsitleda õppimist üheaegselt nii psühholoogiliselt kui sotsiaalselt positsioonilt, ehitades silla kahe leeri vahele. Üheks sillaks on potentsiaalse arengu tsoon, kus kultuur ja tunnetus puutuvad kokku ning teineteist vastastikku loovad. Ühelt poolt, kultuur vormib tunnetust, kui täiskasvanu kasutab kultuurilisi vahendeid ja