· Suuremate kogemuste/oskuste eest maksti kõrgemalt · Enamus sissetulekust kulus majapidamisele · Haigestumine võis tähendada töö kaotust · Masinate katkiolemise ajal palka ei makstud · Trahve määrati iga väikseimagi eksimuse/hilinemise eest · Töölt võidi päeva pealt lahti lasta · 19saj suuremate majanduskriiside ajal kasvas vabrikutööliste suremus Töökeskond · Tööohutusnõuetele tähelepanu ei pööratud · Masinaid ei ehitatud et need töölise tööd lihtsustaksid · Väga palju tööõnnetusi · Tavapärased kutsehaigused ja invaliidistumine · Toidu pidi ise kaasa võtma Miks oli tööandjal kerge töölisi ära kasutada? · Vaeste rasket olukorda võeti paratamatusena · Töölised lootsid et kui virisemata rügada, läheb olukord paremaks · Keegi ei tahtnud musta nimekirja sattuda · Ei protesteeritud (kirjaoskamatus takistas aktsioonide toimumist) · Streigid olid seadusega keelatud · Riik lähtus tööandja huvidest Töölisliikumise teke
Renessansiaeg oli 14.- 16. sajandil, sellel ajal sai tähtsaks humanistlik mõtlemine. See tähendab, et pöörati rohkem tähelepanu inimesele endale, asjadele, mis inimese silmis ilusad ja meeldivad on ning Jumal ja kirik polnud enam inimese maailmapildi kesktelg. Renessanssmuusika esimest ilmingut kutsutakse Ars Nova(lad keelest "uus kunst"). Sel ajal hakkas inimese maailmapilt muutuma ning hakati looma uut muusikat, kunsti ja leiutama leiutisi, mis lihtsustaksid inimese elu. Tähtsaks muutus ka kunstniku isikupära. Üheks tuntumaks leiutajaks oli Leonardo da Vinci, kes leiutas näiteks helikopteri ja isemoodi äratuskella. Renessansiaja kõige tähtsamad muusikazanrid olid motett ja missa. Motett oli polüfooniline mitmetekstiline laul, millel oli mitmeid erinevaid vorme. Ilmaliku muusika zanriks oli aga madrigal, mis on mitmehäälne tõsise filosoofilise tekstiga laul, mis enamasti rääkis armastusest. Tähtis oli ka kaanon, mis on
ning pidevatel otsingutel anda panus ühiskonna sotsiaalsesse ja kultuurilisse arengusse. Samas on iga kunst looming ja eneseväljendusviis ning võib eksisteerida ka iseenda pärast, ainsaks põhjuseks kunstniku tahe. Öeldut silmas pidades on arusaamatu osade kriitikute poolt kaasaegse kunsti hukkamõistmine või etteheited liigsas keerukuses ning arusaamatuks muutumises. Ei nõua ju keegi ajakirja Nature läbilugemisel, et teadlased lihtsustaksid oma töömeetodeid ja keelepruuki, kuna võhikule on need arusaamatud. Miski ei peagi kõigile olema arusaadav ega meeltmööda. Kulmu sunnib kergitama ka häältekoor ja poliitilised aated, mis nõuavad kaasaegse kunsti finantseerimise vähendamist juba mainitud põhjustel, lisades neile veel elukauguse. Vast on see näide kriitika ja arvamuste paljususe talumatusest. Sest kunstilt rahade ära võtmine ärastab sellelt ka vabaduse ning sunnib alluma sarnaselt
biodegradeeritav. Sellele testile vivad jrgneda katsed, mille kigus uuritakse hendi lagunemise kineetikat spetsiifilistes tingimustes, mis sarnanevad tegelikule keskkonnale. Katsete usaldusvrsust saab tsta, kui kasutada radioaktiivse isotoobiga mrgistud hendeid. Oluline on kindlaks teha, millised vahe ja lppproduktid tekivad hendi lagunemisel. Visualiseerimine ja modelleerimine Looduslike isepuhastumisprotsesside kirjeldamiseks on vaja vahendeid, mis lihtsustaksid analsi ja vimaldaks esile tuua protsesside suundumusi. Selleks vib kasutada jooniseid, millel on saasteainete vi elektroni aktseptorite kontsentratsioonide muutus esitatuna piki aja telge vi ruumilist telge (n. BHT muutus piki jge alates saasteallikast). Mitmekomponendiliste ssteemide (palju saasteaineid, vaheprodukte, elektroni aktseptoreid) kirjeldamiseks on vlja ttatud mitmeid erinevaid arvutiprogramme protsesside modelleerimiseks ja/vi visualiseerimiseks.
Nimetatud investeeringute asemel võime aga valida ka hoopis tänase tarbimise. Kuid sellega vähendame oma tulevasi sissetulekuid. Ühiskonna areng on jätkusuutlik vaid siis, kui kapitali erinevate vormide – toodetud kapitali, looduskapitali ja inimkapitali – loodud rikkus ajas ei vähene. 1980.–1990. aastatel püüti luua mitmeid koondindekseid, mis lihtsustaksid rahvusvahelis- te võrdluste tegemist. Näiteks ODA (Organization for Development Assistance) konstrueeris füüsilise elukvaliteedi indeksi (PQLI – physical quality of life index), mis mõõdab inimeste peamiste põhivajaduste rahuldatust imikute suremuse, oodatava eluea ja kirjaoskuse taseme alusel. Tänapäeval on kasutatavam ÜRO poolt 1990. aastal välja töötatud inimarengu indeks
annaabi.ee 
