ning, et publik jäi magama. Ei tea, kas see just nii oli, aga võin seda ütleda, et igavavõitu oli ta tõesti. Nõustun ka sellega, et näitlejad mängisid vägagi ebaproffesionaalselt ning, et lavastaja oli näinud operetti liialt omapärastelt. Mõteldes vaadatu etenduse peale, võin öelda seda, et operett "Nahkhiir"on niiöelda ühe-õhtu etendus, mis ununeb kohe järgmisel päeval. See oli viidud äärmusliku lihtsuseni, nii muusika osas, kui ka kujunduse poolest. Näitlejatest ei jäänud samuti erilist muljet- tundus, nagu mängiksid alles algajad, kes harjutavad tähtsaks etteasteks. Kui aus olla, siis ei oska ma ütelda, miks mul selline mulje jäi. Ma arvan, et see on põhjustatud halva kujunduse ja lavastaja liialt tänapäevase tööga. Mingil juhul ei kritiseeri ma lavastajat! Ma lihtsalt avaldan oma arvamust, selle kohta, mis oleks minu
Saksamaal on kooriliikumine tihedalt seotud haritud kodanlusega (Bildungsbürgertum): kooriseltsides (nagu ka teistes seltsides) peeti seisusest tähtsamaks haridust, see oli võtmeks ka karjääri tegemiseks. Kuna ideed olid nii olulised, oli tähtis koorilaulude tekst ja sõnum ning hariv eesmärk vahel tähtsamgi kui muusika kvaliteet. Siit tekkis heliloojatele suur probleem: koorilaul pidi olema jõukohane asjaarmastajale, aga väljendama ka kõrgeid ideid. Niisiis jõuti ,,õilsa lihtsuseni", mis 19. sajandi koorimuusikat peamiselt iseloomustab: tundeline, meeldejääv meloodia, akordiline faktuur, eeskujuks 4-häälne koraaliseade. (Kehvade heliloojate käes võis ,,õilis lihtsus" muutuda peagi kitsiks.) See on ka üks põhjusi, miks minevikumuusikast võeti eeskuju rohkem Händelist ja mitte Bachist, ehkki valitses Bachi-vaimustus. Niisiis on 19. sajandi koorimuusikal pigem sotsiaalajalooline ja kultuurilooline tähtsus ning vähemal määral esteetiline
annaabi.ee 
