üldises ajaloos antud väide esindab, kuivõrd see on mõjutanud hilisema aja autoreid, kui sageli on seda valesti tõlgendatud, kuidas on sellesse suhtunud viimase aja kriitika ja mida ütleb selle kohta "teaduse viimane sõna". Kuid võimalus käsitada toda vana autorit potentsiaalse teadmise allikana, eeldada, et tema seisukohad võiksid mingil moel nüüdisaja inimese mõtteviisi muuta või mõjutada, tõrjutakse kirjeldamatu lihtsameelsusega tagasi. KUNA KOGU INIMKONDA KORRAGA PETTA EI SAA, ON ÜLIMALT OLULINE IGA UUS PÕLVKOND EELMISEST ÄRA LÕIGATA. Vanade ja noorte vastandamine Seda on ajast aega ikka tehtud. Nobeli kirjanduspreemia laureaadi Isaac Singeri (1995) arvates on see eriti iseloomulik moodsale inimesele, s.t tänapäevale. Moodsate inimeste juures üldse on vanade ja noorte inimeste vahel suur lõhe. Ameerikas on noored nii upsakad, et vana inimene on neile vaid tükk liha, mis peab minema hauda ja mida
Vale abil tahtis äratada oma kuulajas heatahtlikkust. «Ah soo! Mind vaatama?» küsis lord Winter teesklevalt. «Muidugi teid vaatama. Mis on selles siis iseäralikku? «Tähendab, Inglismaale tulekuks ei olnud teil ming' muud eesmärki?» «Ei.» «Ainult minu pärast üksi võtsite vaevaks ületada L Manche'i?» «Jah, ainult teie pärast.» «Põrgut küll! Missugune õrnus, mu õde!» «Aga kas ma ei ole siis teie kõige lähem sugulane? küsis mileedi kõige liigutavama lihtsameelsusega hääles «Ja ka minu ainuke pärija, eks ole?» küsis omakord lord Winter, puurides oma pilgu mileedi silmadesse. Kuigi mileedi tavaliselt valitses ennast suurepäraselt võpatas ta tahtmatult. Ja kuna lord Winter oli viimast sõnade ajal asetanud käe oma sugulase käsivarrele, ei jäänud see võpatus tal märkamata. Tõepoolest, löök tabas otse märki. Mileedi esimeseks mõtteks oli, et Ketty on ta reetnud ja parunile kõnelnud tema vastumeelsusest ja erilisest huvist oma mehevenna
annaabi.ee 
