Nimekihistused tunnustega. Päritolu järgi. Nimede analüüs keelsuse järgi (kas eestikeelsed või muu) Primaarsed või sekundaarsed. Primaarsed nimed tulevad üldnimest, sekundaarsed nimed tulevad omakorda nimest (Pühajõgi ja Pühajõe tänav sekundaarne), arbitraarsed on väljamõeldud nimed. Tekkeviisi järgi: loomulikud ja tehislikud. Tehakse vahet, mis on rahvasuus tekkinud või mingi komisjoni ettepaneku puhul pandud. Struktuuri järgi: lihtnimed ja liitnimed, tuletised. Kõige tavalisem liigitada nimeobjekti enda järgi, e millele me nimed oleme andnud. Nimeobjekt=denotaat=tähend=nimetusalis. Elusolendite nimed ja elutute asjade nimed. Suur osa termineid pärineb kreekakeelest. Elusolendite nimed. Isikunimed e antroponüümid, tuleneb kreekakeelest. Neid saab jagada rühmadeks: individuaalnimed, mis pannakse ühele inimesele. Rühmanimed e perekonnanimed. Patronüümid e isanimed. Loomanimed e zoonüümid. Põhiliselt koduloomadele
Kalle. Lähtenimi võib olla ka algnimi (Charles’ist on saanud Charlotte). Arenguvormid – alusnimest tuletatud vormid, nt Augustusest on saanud Augustinus või Augustinianus, Peetrusest Petronella, Annist tuletatud Annika. Esineb regulaarseid lühenemisi – apokoop ehk lõpukadu, nt Johannesest saab Johan. Aferees ehk alguskadu on Üri (Jüri). Sünkoop ehk sisekadu, nt Nikolausist on saanud Niklas. Hüpogorism ehk ebareeglipäraselt tekkinud hüüdnimed. Lihtnimed – ühetüvelised. Anna ja Eliisabeth annavad kokku Anneliis. Liitnimed – kahetüvelised, mitmekordsed nimed. Kahe eraldi nime tüvega kasutatud nimed, mis pole kokku sulatatud, on Anna-Maria, Peeter Paul. Kui inimesel on mitu eesnime, räägitakse tavanimest (igapäevane nimi) ja kaasnimest (Asta Eliisabeti kutsutakse Astaks). Eesnimesid saab olla piiramatult Lõuna-Euroopas (nt Hispaanias). Eestis on lubatud kuni kolm nime.
annaabi.ee 
