", samuti on võimalik hinnata kommentaare. Need kõik on tugeva kodanikuühiskonna väljendusvormid ja aitavad meil paremini hakkama saada. Kõige paremini toimivad alati vabatahtlikud algatused, kus inimesed ise tõrjuvad eemale ühiskonnale ebasobiva käitumise. Antud juhul on need kommentaatorid, kes ise filtreerivad välja halvustavad ja muidu ebasobivad tekstid. Arvamuste paljususega kaasnevad paramatult konfliktid, kuid siinkohal tuleb vahet teha edasiviival kritiseerimisel ja lihtlabasel sõimamisel. Viimase levikut tuleks Eestis kindlasti takistada, sest see rikub sõnavabaduse tegeliku eesmärgi mainet. Oluline on seega, kas me soovime sõnavabadust mingilgi määral piirata või sobib meile ka sellega paramatult kaasnev mustem pool. Kõik sõltub meie taluvuspiiridest ja ühiskonnas kehtivatest normidest.. Võib nentida, et sõnavabadus on suurepärane ja oluline osa meie ühiskonnas arengus. Demokraatlikku ühiskonda ilma selleta on raske ette kujutada.
Iga karakter keda kujutati oli võrreldav jumalaga. Nii kiidusõnad kui ka laim mingi karakteri vastu peegeldus ka otsejoones mõne jumala pihta. Samuti võrreldi surelikku naist jumalaga ning tihti eelistati naise armastust jumala omale. Karakter kes jumalat mustas oli tavaliselt madala autoriteediga, nagu näiteks kupeldaja. Võib-olla tegi kirjanik seda sääraste ebamoraalsete karakerite demoraliseerimiseks. Plautus ei kasutanud jumalate pilkamist lihtlabasel ropul eesmärgil, vaid proovis mingil määral juhtida ning parandada ühiskonda, vastasel juhul oleks Plautuse etendused keelatud kuna lava oli võimude poolt kontrollitud. Publius Terentius Afer (u. 195-159 eKr) Tema sünnikoht on vaieldav. Ta võis sündida Kartaagos või Kreekas, kust ta viidi orjana Kartaagosse. Kartaagost viidi ta jällegi edasi Rooma kus senaator Terentius Lucanus ostis ta enesele orjaks, haris teda ning andis talle ka nime
» «Milleks vaja? Eks me pea ju maha saagima Jimi voodijala, et ketti vabastada?» «Noh, sa ometi just praegu ütlesid, et võib voodit kergitada ja kett ongi vaba!» «Noh, kui see sinu teha oleks, Huck Finn . . . Sa tahad iga asjaga kõige lapsikumal kombel valmis saada. Kas sa siis iialgi ühtki raamatut ei ole lugenud? Ei parun Trencki, ei Casanovat, ei Öenvenuto Cellinit, ei Henri IV?1 Kas sa ühestki kangelasest pole lugenud? Kes oleks iialgi kuulnud, et mõni vang nii lihtlabasel viisil vabastatakse? Ei! Kõige paremad asjatundjad ütlevad, et voodijalg tuleb pooleks saagida ja saepuru alla neelata, nii et keegi seda ei leia; siis tuleb jalatükid jälle kokku panna ja pragu mulla ja rasvaga ära määrida, nii et kõige kavalam vanglaülem saagimise jälgi ei märkaks ja arvaks,- et voodijalg on täitsa terve. Kui siis ühel ööl kõik valmis on, antakse voodijalale kerge hoop, nii et see ümber .lendab, ja ketiots ongi vaba.
annaabi.ee 
