linnupetteks ja lõunaajal). 17. Rukkijahu liigid (täisterajahu, lihtjahu, kroovjahu, püülijahu) Täisterajahu Saadakse terve koorimata tera “jämedal” jahvatamisel. Terad jahvatatakse koos kestade ja iduga. Jahvatamise käigus pole kliid teradest eraldatud. See on kõige kliirikkam jäme jahu (hallikasvalge värvusega). Kasutatakse täisteraleibade valmistamisel. Lihtjahu Kliid on eemaldamata. Jahvatus on rukkitäisterajahuga võrreldes natuke peenem. Lihtjahus on kliisid 22-25%. Värvuselt hall. Kliiosakesed on näha. Kasutatakse rukkileibade valmistamisel. Kroovjahu Kliid on osaliselt eemaldatud. Kroovjahus on kliisid 9-15%. Värvuselt hallikasvalge. Rukkipüülijahuga võrreldes on osakesed jämedamad ja silmaga nähtavad. Kasutatakse juuretisega leibade ja juuretiseta valmistamiseks. Püülijahu Suurem osa kliisid eemaldatud. Rukkipüülis on kliisid 1-3%. Jahu koosneb peamiselt väga peeneks jahvatatud rukkitera tuumast, Värvuselt valge,
tunduvalt lihtsamaks. Vaatamata sellele kasutati paljudes taludes käsikivijahvatust siiski kuni 19. sajandi lõpuni, mõnes kohas veel kauemgi. Sügiseti käidi vilja ka veskil jahvatamas, siis saadi paremat jahu, millest pulmadeks, jõuludeks ja muudeks tähtpäevadeks maitsvamat leiba küpsetati. Rukkiterade jahvatamisel saadi täisterajahu, lihtjahu, kroovjahu ja rukkipüüli. Täisterajahust pole jahvatamise käigus kliisid teradest eraldatud, lihtjahus on kliisid 2225%, kroovjahus 915% ja rukkipüülis vaid 13%. Leivajahu säilitati viljaaidas kirstus või ummikus. Leivajahu ei jahvatatud tavaliselt rohkem, kui läks vaja üheks leivategemiseks. Tagavaraks jahvatatud jahusse võisid kergesti sigineda koid ja lestad, kes teri nii kergesti ei kahjustanud. Leivategu oli suur kunst ning see oli talus perenaise töö ja vaev. Noori selle töö peale väga ei usaldatud, kardeti, et rikuvad leiva ära
annaabi.ee 
