A1 Valitud 1 1 1 1 A2 Valitud 1 1 1 1 A3 1 1 1 1 A4 Valitud 1 1 1 1 A5 1 1 f = A1 v A2 v A4 Valitud ridadele vastavatest lihtimplikantidest kirjutan igaühest välja ühe tema suvalise kahendvektori ja igast kahendvektorist elimineerin välja need järgud, mille kaaluga võrdne vahe kaasnes selle lihtimplikandiga A. Kahendvektori säilinud järguväärtus '1' annab vastava muutuja otseväärtuse ja '0' annab inversiooni: X1 X2 X3 X4 8 4 2 1 A1 0 0 0 0 X1' * X3' ( A1-ga kaasnes vahe 1, 4 )
A 3(−1−0) ✓ 1−0−¿ ✓ A4 ¿ 11−−¿ ✓ A5¿ Selgub, et lihtimplikant A1 (0– –0) on oluline, kuna vaid see katab ainsana ära argumentvektori 2 (0010). Järele jäänud lihtimplikantidest võib valida suvalise, kuna need kõik katavad ära vektori 12 (1100). Valime A3 (–1–0). Lihtimplikantide A1 ja A3 järgi saab välja kirjutada lõpuni määratud loogikafunktsiooni minimaalse konjunktiivse normaalkuju: f MKNK =( x 1 ∨ x 4 )( x´2 ∨ x 4) 4 3.3 VÕRDLUS Saime f MDNK =x 1 x´2 ∨ x 4 ja f MKNK =( x 1 ∨ x 4 )( x´2 ∨ x 4) . Tahame teada, kas saadud minimaalsed normaalkujud on teineteisega
Ilmselt on omavahel kleebitavad vaid need kahendvektorid, mille indeksid erinevad täpselt ühe võrra (seejuures langevad (n-1) argumendi väärtused kokku ja ühe argumendi väärtus on kleebitavates vektorites erinev). Pärast indeksite määramist toimub kleepmisseaduse alusel intervallide tabelite koostamine (vt. näide). Esimese etapi lõpuks saadakse kõigi antud funktsiooni lihtimplikantide loetelu. Teise etapi käigus seda loetelu minimeeritakse s.t. valitakse minimaalne alamhulk lihtimplikantidest, mis võimaldavad katta antud funktsiooni ühtede piirkonna (s.o. tüüpiline katteülesanne). 18 Näide f(x1 ,x2 ,x3, x4 ) = (0,1,2,5,6,7,8,9,10,14) 1 · 1.etapp - lihtimplikantide hulga leidmine Indeks Intervall Märge Indeks Intervall Märge Indeks Intervall Märge 0 0000 x 0-1 000- x 0-1-1-2 -00- A4
Ilmselt on omavahel kleebitavad vaid need kahendvektorid, mille indeksid erinevad täpselt ühe võrra (seejuures langevad (n-1) argumendi väärtused kokku ja ühe argumendi väärtus on kleebitavates vektorites erinev). Pärast indeksite määramist toimub kleepmisseaduse alusel intervallide tabelite koostamine (vt. näide). Esimese etapi lõpuks saadakse kõigi antud funktsiooni lihtimplikantide loetelu. Teise etapi käigus seda loetelu minimeeritakse s.t. valitakse minimaalne alamhulk lihtimplikantidest, mis võimaldavad katta antud funktsiooni ühtede piirkonna (s.o. tüüpiline katteülesanne). Näide f(x1 ,x2 ,x3, x4 ) = (0,1,2,5,6,7,8,9,10,14) 1 1.etapp - lihtimplikantide hulga leidmine Indeks Intervall Märge Indeks Intervall Märge Indeks Intervall Märge 0 0000 x 0-1 000- x 0-1-1-2 -00- A4 1 0001 x 00-0 x -0-0 A5
3 7 6-7 1 7. Valida lihtimplikantide tabelist välja minimaalne arv ridu, nii et kõik Taandatud DNK veerud oleks "kaetud". Loogikafunktsiooni implikandiks nimetatakse igat tema 1de intervalli. 8. Valitud ridadele vastavatest lihtimplikantidest kirjutada igaühest välja näide: üks tema suvaline kahendvektor: Olgu 3me muutuja funktsioon: x1 x2 x3 Sellel funktsioonil on 4 ühevektorilist 4 2 1 x 2 x3
annaabi.ee 
