geoloogilises minevikus on olnud ajajärke, kus Läänemere veetase oluliselt alanes võimalik, et langes isegi praegusest meretasemest madalamale. Siis oli Pärnu jõgikond ilmselt liigniiske ala, kus algas turba tekkimine. Sellele viitab kohati kuni 0,8 meetri paksune kokku pressitud turba kiht jääjärveliste savide ja mereliste liivade piiril ja teine märksa õhem turbakiht kõrgemal merelistes liivades. Turbakiht ei suurenda siiski lihkeohtlikkust. Oruveeru ehitust muudab peamiselt erosioon. Looduslik turbulentne vool jõesängis on tingitud sängi ja veeosakeste vahelisest hõõrdest. Väiksemadki ebatasasused sängi põhjas põhjustavad voolu kaldumist ühe või teise kalda poole, mille tõttu hakkab jõgi looklema ehk meandreeruma. Looke põrkeveerust kantakse järjest materjali ära ja piltlikult öeldes tungib põrkeveer järjest peale. Osa erodeeritud setteid kantakse looke siseküljele, kuhu kujuneb
vallandumise põhjusi. Maalihete puhul on võimalik lähtuda lihkejärgse nõlva morfoloogiast ja tagantjärele mõõdetud pinnaseomadustest, samuti põhjavee tasemest. Sauga lihke piirkonnas tõusis pärast lihet vabapinnalise põhjavee tase, sest nõlva kuivendanud drenaaži äravoolud purunesid või ummistusid. Need ohtlikud ummistused eemaldati kiirelt pärast seda, kui kõrvalhoone keldrisse oli tulnud vesi. Üks võimalus nõlva lihkeohtlikkust vähendada ongi drenaaži korrashoid: see aitab alandada veetaset nõlva moodustavates savides. Viimase tähtsust just Sauga lihke piirkonnas rõhutab asjaolu, et vaid mõnesaja meetri kaugusel jõest algab kuni nelja meetri paksuse turbakihiga raba. See on ühtlasi looduslik veekäsn: toidab põhjavett pidevalt ja hoiab selle taseme kõrge isegi kuival ajal. Veetaseme tõus nõlvas, kas halveneva äravoolu või sademeterohkuse tõttu, suurendab selle ülemise osa kaalu.
annaabi.ee 
