Meresügavikesse uurima minekuks on vaja keerulist tehnikat, see maksab palju või pole veel olemaski piisavalt head võimalust. Maismaal on troopikas tohutult palju liike, keda lihtsalt on väga raske uurida (peidukad või liiga pisikesed). 31. Liikide arvu varieerumine eri organismirühmades geograafilise laiuse gradiendil; Liigirikkamad piirkonnad on ekvaatorile lähemal. On olemas liigirühmi, mis on poolustel liigirikkamad. Nt samblikud ( jägalad e. lihhemiseerunud seened) nende liigirikkus on kõige suurem just tundras. Troopias neid just vähem (liigivaesem). Plankton ehk vees hõljuvad mikroskoopilised org (fütoplankton (taimne-) ja zooplankton (loom-) ja ka avamerel toituvad linnud hoiavad rohkem külmadesse vetesse. Mida parem kliima, seda mitmekesisem, mis ka suures osas seletab seda fakti, et on olemas mitmekesisuse laiuskraadid. Teine näitaja on kontinentaalsus, mida saab väljendada suviste ja talviste temp vahedega
Liigirikkuse rekordid (pindala kohta): Domineerivad 2 sorti kooslust: Euroopas – parasvöötme niidud + rohumaad Lõuna-Ameerika – Troopiline vihmamets Laelatu puisniit Eestis – praktiliselt iga taim erinev 0,1 m2 kohta. Liigirikkuse seotus laiuskraadiga. Ekvaatori lähedal on liigirikkus suurim. Erandeid on vähe: 1. Samblikud ehk jägalad – lihhemiseerunud seened. Vetikad seal fotosünteesivad. 2. Avamerelinnud – kes pesitsemise välisel ajal avamerel palju külmades meredes (pingviin) 61 Sarnane seaduspära on ka: 1. absoluutse kõrgusega: kõrgemal on vähem organisme, liike 2. Sügavuse gradient: umbes 1km sügavusel liigirikkus suurim. Üleval vähe toitaineid, allpool fotosüntees raskendatud.
annaabi.ee 
