Objektiivne aga hindab nii nuuma- ja tapatulemusi kui ka liha anatoomilisi- morfoloogilisis ja füüsikalisi-keemilisi näitajaid ehk näitajaid, mida saab määrata, mõõta ja fikseerida. Veiseliha kvaliteedi hindamine aitab välja selgitada, milline on tootmiseks sobivab veisetõug. KASUTATUD KIRJANDUS 1. T. Põlluäär (2012). Kas lihaveisekasvatusele üleminek piimaveiste kaudu on mõttekas? Tõuloomakasvatus 3/2012, lk 4-6 2. Eesti Lihaveisekasvatajate Selts - http://www.lihaveis.ee/ 3. A. Suurmaa (2005). Lihaveisekasvatus Eestis. Tartu: Eesti Lihaveisekasvatajate Selts, lk 9-43, 202- 216. 4. http://www.pikk.ee/print/true/valdkonnad/loomakasvatus/lihaveisekasvatus
Sealiha moodustas 2004 aastal lihatoodangust 57%, osatähtsuselt järgnevad võrdse 21%-ga linnu-ja veiseliha ning lamba- ja kitseliha 1%. Veiseliha. Taasiseseisvumisperioodi algaastatel toodeti Eestis veiseliha põhiliselt praagitud piimalehmadest ja noorpullide üleskasvatamisest. Viimastel aastatel on Eestis taas hoogustunud lihatõugu veiste kasvatus. 2000 a. loodi Lihaveisekasvatajate Selts ning alates 2001.aastast tehakse lihatõugu veiste jõudluskontrolli. Enamlevinud tõugudeks on hereford, limusiin ja aberdiin-angus. Madalad veiseliha kokkuostuhinad ja realiseerimisvõimaluste puudumine on tingitud tootjate vähese huvi veiste nuumamise vastu. Kuni 2003 aastani tapeti enamik pullvasikatest kuni 1 kuu vanuselt. Alates 2004.aastast on olukord mõnevõrra muutunud ja pullvasikaid jäetakse taas kasvama või
annaabi.ee 
