traditsioonilisele liugulaskmisele. Liugulaskmine pidi mõjutama linade saaki, mida pikem liug, seda pikemad linad. Sellega ei proovitud linade saaki ennustada, vaid tahtlikult mõjutada. (Tamjärv: 05.02.2009) Traditsioonid Vastlapäeva traditsioonilisteks toitudeks olid seajalatoidud. Sügisel, kui liha soolatünni asetati, pandi seajalad kõige põhja ning kevadel, kui lihavarud otsa hakkasid saama, siis seajalad oli viimane lihavaru. Traditsiooniliselt keedeti seajalad oa-või hernesupiks, tähtis oli, et toit oleks rasvane ning rammus. Seajalakontidest tehti vastlamänguasju – vurre. Konte kasutati ka ennustamiseks. Selleks anti kontidele tüdrukute nimed, asetati need põrandale ning see, kellenimelise kondi pere koer tuppa tulles kõigepealt ära võttis, see sai esimesena mehele. Lapsi lõbustati ka erinevate mängudega. Vastla kotti ajamine oli mäng, kus vanemad tegid
degusteerimisel. Ööbimine Portos. 77 78 79 80 81 82 Nii nagu portvein on jook, millest sa Portos üle ega ümber ei saa, on siin ka kindel toit, mida peab proovima. Aastal 1415, kui Henry the Navigator asus teele Marokosse, annetasid 83 portolased oma ustavuse märgiks talle kaasa kogu oma lihavaru, jättes endale söögiks vaid tripa - lehma mao e. võrkmiku. Nii said portolased endale hüüdnime "tripeiras" ehk tripa-sööjad ning tänase päevani peetakse seal tripas a la moda do Porto't tõeliseks maiusroaks. Selleks hautatakse tripat ubade, suitsuliha ja chouricoga, saades tulemuseks üsna meie põldoa- või hernesupilaadse paksu maitsva roa. Tripat on seal sees ehk peotäie jagu, ilusti pehmeks haudunud ja suussulav.