viljakusega. Teises etapis ristatakse saadud F1 uttesid puhtatõuliste lihatõugu jääradega ( eesti tumedapealise tõupuhul suffolki või oksfordauni jääraga, eesti valgepealise tõu puhul kas tekseli või dorsetitõugu jääraga). Nii saadakse heade lihavormidega lihatalled, kelle genotüübis on 50 % ulatuses lihalambatõu geenid ja see tagab nendel hea lihakehade kvaliteedi ja suurema tailiha sisalduse lihakehades. Lihatallesid kasvatatakse 42-45 kg raskusteks, et siis neid lihaks realiseerida. Sellise kolme tõu vahelise ristamise puhul saadakse ute kohta palju, heade lihavormidega ristandtallesid ning see võimaldab oluliselt tõsta lambakasvatuse kasumeid. Järelikult on vajalik kvaliteetsema lambaliha saamiseks kasvatada aretuskarjades puhtatõulisi lihalambatõuge, et sealt oleks võimalik müüa tootmiskarjadesse kõrge aretusväärtusega puhtatõulisi jäärasid.
1. Emastõud (ing. k. ewe breeds) Üldiselt valgepealised tõud, peenvillatõud (merino) ja tõud, mis aretatud peenvillatõugudest (korrideil), samuti pikavillatõud (linkoln), viljakad tõud (soome maalammas), mägi-alade tõud (walesi mägilammas) 2. Kombineeritud tõud e. kahesuunalised tõud (dual purpose breeds) Tõud, keda kasutatakse nii emas-kui isastõuna. Tavaliselt ristatakse neid emastõugudega, kelle ristanduttedelt saadakse lihatallesid (dorset, kolumbia, eesti tumedapealine ja eesti valgepealine) 3. Isastõud (ram breeds Tõud, kelle tõu isasloomi kasutatakse paaritamiseks emastõugudega, et saada pooleverelisi, heade lihavormidega lihatallesid. Nendel lammastel on parimad lihavormid, kõrgeim lihajõudlus, parim liha kvaliteet ( teksel, suffolk, oksforddaun) 1.4.5. Lambatõugude klassifikatsioon tüübi järgi (Horlacher, 1927) Tüüp
annaabi.ee 
