Eestimaa esimene hoolekandeasutus, mille kohta on kirjalikud andmed aastast 1237; Vaesed eestlased; Maaomanik ja laenuandja; Seek (Terve nädala söök) 1639 Iga pühapäeva keskpäevaks tuleb neile anda lihakarnist ostetud värsket loomaliha, seni kuni Rae mõisas karjatatavaid lambaid saab tapale viia. Härja- või lambaliha peab virtin keetma koos vedela supiga, kuhu on lisatud tangu, nii et vaesed saaksid sinna sisse leiba murda. Pühapäeva õhtul peab virtin lihasupi hospidalis üles soojendama ja vaestele välja jagama. Ja nii peab sündima terve nädala jooksul, nimelt et keskpäevaks keedetud toit õhtul üles soojendatakse. Selleks peab virtin keskpäevaks nii palju keetma, et vaesed saaksid ka õhtul kõhu täis. Esmaspäeval peab virtin neile silguleent või sousti keetma. Teisipäeval kapsakeedust, enne seda kaks heeringat või igaühele mark silku. Kolmapäeval odratange piimaga ja igale isikule seitse paari või mõned väikesed heeringad.
Nii piparmündil kui punel on väga tugev iseloomulik lõhn, kuid nende lõhnu ei saa mingil juhul segamini ajada. Pune lõhn sarnaneb vorstirohu (majoraani) omale ja seepärast on teda vanarahva seas ka vorstirohuks kutsutud. Kui juba vorstirohust juttu tegema hakkasime, siis on õige ka see, et päris vorstirohu puudumisel kõlbab pune teda asendama küllaltki hästi. Peamiselt lisatakse punet verivorstidele. Maitseainena sobib pune aga mujalegi. Näiteks saab tema abil valmistada maitsva lihasupi, kuid väärtuslik on ta ka kurkide soolamisel. Pune annab toidule meeldiva lõhna ja terava vürtsise maitse. Erinevate toiduainete maitsestamisel leiavad kasutamist nii lehed kui ka õied. Kuid pune ei ole hea vaid maitse ja lõhna loojana, temast on kasu kui ravimtaimest. Näiteks parandab pune seedetegevust, soole- ja maonõresid hakkab rohkem erituma ning toidust saadakse vajalik paremini kätte.Pune raviomadused on juba ammust ajast väga laialt tuntud
annaabi.ee 
