Hrustsov lubas USA-le järgi jõuda. 1960. aastate alguseks jõuti tõesti nii kaugele, et NSVL-s toodeti mune rohkem ühe elaniku kohta, kuid kõikides muudes valdkondades (liha, piim, või) mingit järelejõudmist ei toimunud. Sellel olid nukramad tagajärjed, kuna parteijuht oli välja öelnud, et tuleb hakata liha, piima, võid tootma siis kohalikul tasandil hakati selle nimel pingutama. See tõi kaasa selle, et ratsionaalsest majandamisest loobuti. See tõi kaasa selle, et lihaplaani täitmise nimel hakati tapamajja saatma lüpsilehmi jne. Kõige kaugmale areneb see sündmustik ühes oblastis, kus tollane komitee esimene sekretär pidevalt raporteerib, et lihaplaan on 10% ületatud. Selgus aga, et lõpuks olid selles oblastis kõik loomad maha notitud. Peasekretär lasi selle peale endale kuuli pähe. Mais põldude kuninganna! See oli Hrustsovi tähelepanu objektiks. Lootis maisikasvatusega paljud probleemid lahendada. Teda turgutas tagant juba Stalini ajal tuntud
vanem, lahutatud ja kasvatab last, ent noorte armumist see ei takista. Kuna Avdi pöördub tagasi Moskvasse, suhtlevad nad edaspidi kirja teel. Siis kutsub Inga Avdi Kasahstani oma vanemate juurde. Kui Avdi kohale jõuab peaaegu kohale, teatab Inga telefonitsi, et vanemate juurde sõidu peab edasi lükkama, kuna Inga endine mees nõuab nende last endale. Avdil pole aga enam tagasisõiduks raha. Siis jääb ta oma löödud oleku tõttu silma saigajahi meeskonda (saigajahti peetakse oblasti lihaplaani täitmiseks) värbavale Ober-Kaidalovile. Ent saigajahil, mis osutub loomade massiliseks tapmiseks, hakkab Avdi taas kristlusest rääkima. Teised saigade jahtijad, kes on eranditult joodikud, vihastavad tema peale, ning hakkavad teda peksma. Juba läbipekstuna riputatakse ta piinamise (mitte tapmise) eesmärgil puu otsa, kus ta sureb. Nii anasaretkel kui saigajahil samastub Avdi läbielatu Kristuse läbielatuga. Avdi ise tunneb end aga Kristuse kannatuste vahetu jälgijana.