Aga söömine pole ka üksnes toitained, vaid ka uute oskuste omandamine. Laps õpib paksema toidu neelamist, ta õpib istuma, teiste hulgas sööma ja ja ise lusikat hoidma, mis samas on ka vajalikud sotsiaalsed oskused. Hea oleks alustada maitsega, mis hakkab tulevikus kuuluma lõunasöögi juurde. Mõtekas oleks harjutada last nendesamade köögiviljadega, mida ise kodus sööme. Suhteliselt kiirelt tuleb ka toiduvalikusse liha, sest liha on parim rauaallikas. Köögiviljatoidule lisandub lihamaitse väga loogiliselt ja nii ongi juba päris lõunasöök. Parim on muidugi punane liha aga sobib ka kanaliha ja maks. Päeva oleks soovitav alustada pudruga, kuna maks on öösel puhanud, siis vajab see uut energiat süsivesikute näol ning seda just puder pakubki. Putrudeks sobivad kõik tarbitavad teraviljad. Gluteeni sisaldavaid teravilju tuleks lapsele tutvustada alates 7 kuu vanuses. Alles pärast teraviljasaadusi tulevad kõne alla puuviljad. Hästi sobivad metsa- ja aiamarjad.
lõdvestuksid ja rasvkude hanguks (rasv on elusloomal praktiliselt vedel). Noorloomaliha (siga, (kevadised) talled, vasikaliha) ei vaja pikaajalist laagerdamist, sest neil puudub pealmine rasvakiht või marmorjas rasvkude, mis kaitseks neid laagerdumise ajal roiskumise eest. Sealiha puhul on enamasti lihas ka teatud bakterid, mis kiirendavad roiskumist. Sellegipoolest oleks 5-7 päevane laagerdumine sobiv - ja soovitatav - ka nende lihade jaoks. Lihamaitse parandamise jaoks on veiseliha ja lambaliha (mutton) puhul pikaajaline (ehk 10 päeva ja rohkem) laagerdumine parim; sama kehtib ka jahilindude ja ulukite puhul. Laagerdumise "lisaboonuseks" on see, et laagerdunud liha talub palju paremini sügavkülmutamist. See on jälle niiskuse pärast. Vesi (mida "märjas" lihas on palju rohkem) paisub sügavkülmutamisel ning jääkristallid lõhuvad lihaskiude. Laagerdunud lihas on esiteks vähem vett ning teiseks taluvad
annaabi.ee 
