Ja kui ta 1000a. peale Kr. Euroopas vöimul on, leiab ta ideoloogilised pöhjused, töestused, meetodid, et köik segavad vähemuslased alla suruda. Nii juudid, nöiad kui gnostikud olid nende standardsete süüdistuste ohvrid. Kristlikus liikumises nagu näit. katoliiklus on antisemiitlike tendentse. St. kunagine israeliitlaste hirm vööraste ees pöördub nüüd nende endi vastu. "Heterogeenne" on kristlastele mitte ainult kõik juudilik, vaid ka “lihalikud patud”. Selle tagajärg on, et kogu rahvas kardab kuuluda “mustade lammaste” hulka ja sellega sattuda kurjuse poolele, kurjuse kätte. Keskajal, mil karistused eriti julmad olid, tekkis see soov midagi halba teha just protestist. Teha midagi, mida kirik ei luba, midagi mis aitaks tükikese vabadusest tagasi vöita. See polnud aga veel saatanism ja antikristlus, vaid tahtmine midagi kurja, vabaduse-maitselist teha. Tahetakse vabatahtlikult
Tingimuseks, et Tiimu saaks Peebu juures töötada, on, et ta ei tohi majja minna, vaid peab elama sepikojas. Igal õhtul peale tööd läheb Tiimu kõrtsi ja kulutab kogu teenitud raha. Ta ei taha enam nii elada ja teeb endale raudkasti. Sinna toob Peep talle hommikuti viinapudeli ja maksab viinaga Tiimule tehtud töö eest. Raudkast on ehitatud nii, et viin tilgub klaasi ja teatud aja tagant avaneb kasti uks ning Tiimu saab viina. Peale tööpäeva lukustab Peep sepikoja ukse väljastpoolt. Lihalikud sõbrad olid Tiimu kiusatusse saatnud, rauast sõber pidi ta nüüd päästma. Ühel päeval läks Peep linna ja Tiimu jäi üksi sepikotta tööd tegema. Võõras teeline tuli tööd tooma, viinapudel kaasas. Koos tehti tööd ja joodi viina. Peale teelise lahkumist läks Tiimu peast segi: ta jooksis tuppa, kuhu poleks tohtinud minna, karjus ja lõhkus, otsis raudkapi võtit. See oli aga Peebul linnas kaasas. Tiimu läks sepikotta tagasi, vaatas seinal
kaudu? Inimene küll vajab rituaale ja dogmasid, kuid ükski reegel ei ütle, et rituaalide teostamiseks on vaja välist Jumalat. Kas pole vahest nii, et kui inimene lõikab läbi enda ja Jumala vahel, hakkab ta nägema uhkuse deemonit Luciferi kehastust, mis hakkab tekkima temast enestest? Enam ei saaks ta end vaadata kahepooluselisena lihaliku ja vaimsena. Need kaks poolust muutuvad üheks ning ta avastab enda õuduseks, et need mõlemad on lihalikud ning on seda alati olnud! Seejärel ta kas vihkab iseennast päev päeva järel kuni surmani või rõõmustab selle üle, et ta on just see, kes ta on! Kui ta ennast vihkama hakkab, otsib ta üha uusi vaimseid selgitusi lootuses, et lõpuks suudab ta end oma tugevama jumala otsingutel taas kaheks lõhestada, pesta puhtaks oma armetu füüsilise keha. Kui ta aktsepteerib iseennast, kuid leiab, et rituaalid ja tseremooniad on
annaabi.ee 
