lööb raskuste ees põnnama see õpetab Kristlasele, et tuleb hoolimata raskustele jätkata. Kristlane saab Isandalt kuue, millega ta lõpp-punktis ära tuntakse. Kristlane kaotab tunnistuse, lunastuskirja, kuid leiab selle õnneks. Kristlane vestleb Vagaduse, Tarkuse ja Armastusega seletab neile, kuidas ta koorem seljast langes, kui teekonna alguses verist rippuvat meest kohtas. Kristlane räägib Tarkusele, kuidas ta kodust kaasavõetusse suhtub kui lihalikesse tahtmistesse, mida ta iga hinna eest väldib, aga siiski on temas veel halba, millest on vaja lahti saada. Ta armastab oma lapsi ja naist ja on kurb, et nad ei tahtnud palverännakule temaga kaasa tulla. Kristlane näeb raamatukogus vanu käsikirju, kus on kirjas, et ta pärineb igavikulisest suguvõsast. Ta näeb sõjakambris kulumatuid sõjariistu, mis mõeldud palverändureile. Ta kohtab Apollüoni, kes
hetkel segavaid küsimusi tekitada. Usklikud halisevad: ,,Me peame ajaga kaasas käima," kuid unustavad seejuures, et kristliku religiooni piiratud tegurite ja sügavalt sissejuurdunud reeglite tõttu ei saa see kunagi muutuda küllaldaselt , et inimese vajadustele vastata. Iidsed uskumused esindasid alati inimese spirituaalset loomust, sekkudes kas vähesel määral või jättes üldse sekkumata tema lihalikesse või ilmalikesse vajadustesse. Need pidasid elu vaid ajutiseks ning liha üksnes kestaks; füüsilist naudingut tühiseks ning valu vääriliseks ettevalmistuseks Jumala Riiki suundumisele. Kuidas peaks täielik silmakirjalikkus kaduma, kui ,,õiglased" teevad religioonis muutusi, käimaks sama sammu inimkonna loomulike muutustega. Kristluse ainus võimalus kunagi täielikult teenida inimese vajadusi oleks satanismiks muutumine.
annaabi.ee 
