Rembrandti tööl ilmub Joosep hoopis kõrvalvaatajana, juhendajana. Rubensi tööl on diagonaalile üles ehitatud kompositsioon, valgus langeb samuti diagonaalselt. Rembrandti tööle on iseloomulik nn. keldriluugivalgus. Rubensi Jeesus jätab mulje nagu magaks, ta näol on und nägev ilme, Rembrandti oma näeb aga tõesti surnud välja. Seda on näha tema keha asendist, käte ja jalgade elutust langemisest, näost. Rubensi tööl on inimesed maalitud ideaalsete kehadega, ümaralt, lihakalt, kaunites hõlstides. Need jätavad tuules lehvides kohati jumaliku, ingelliku mulje. Rembrandti inimesed tunduvad vaesed ja vaevatud, nende näod on kurnatud, kehad pikad, kõhnad, kuivetunud. Mõlemal maalil on parajasti õhtu. Põhivärviks võib Rembrandtil pakkuda punast või kollast, toonid on soojad, kuid jätavad veidi pleekinud mulje, Rubensil pigem sinakas põhitoon, üldine koloriit veidi külmem, toonid sügavad. Ka Rubensi töö
ühest kohast teise on võimalik majavammi kanda ka eose idanemiseks sobimatutesse kohtadesse. Samuti võib harilik majavamm levida viljakehade teisaldamisel ühest hoonest või hooneosast teise. 13 3.2.2. Majamädik (rahvakeeles tuntud ka keldrivammina) (Coniophora puteana) on nooremas eas valkjas, hiljem kollakas kuni kohvipruun, mügarliku pinnaga ning lihakalt nahkjate viljakehadega. Viljakeha on substraadi külge liibunud, läbimõõduga 210 cm (mõnikord liituvad viljakehad kuni 30 cm pikkuselt) ning õhuke (0,21 mm paksune). Viljakeha on substraadilt kergesti eraldatav. Peale viljakehade leidub puidul lehvikjalt hargnenud peenikesi (kuni 1mm jämedusi) alguses valkjaid, hiljem oliivpruune ja ka musti seenevääte. Erinevalt majavammist ei ulatu majamädiku seeneväädid oluliselt kaugemale otseselt kahjustatud puidust
annaabi.ee 
