Inimene astub suhtesse Jumalaga ainult Jumala algatusel; Teisele suunatud, omakasupüüdmatu Tagajärjeks oli inimeste võrdsustumine Jumala armu kaudu vendlus. 3. Augustinus kahte sorti inimlikust armastusest ning kahest riigist (linnast) Augustinus: on kaks armastust inimlik ja jumalik. Neil põhinevad kaks linna: maine ja taevalik. Inimene on pattu langenud ja seetõttu armastab iseennast, mitte Jumalat. See väljendub lihahimus ja uhkuses. Päästa võib vaid Jumala arm, mille omaksvõtmine väljendub kristlikus usus. Ilmalik armastus: lihahimu köidikud, enesekesksus (oma kasu poole püüdlemine, Looja põlgamiseni), sõprused üksikisikutega (kiindumus kaduvasse, loodusse Looja arvel), maine riik tugeva kuningavõimuga vajalik enesekesksete inimeste ohjeldamiseks. 5
Nendel kahel armastusel põhinevad kaks erinevat linna ehk riiki (civitas): maine ja taevalik. Maailma areng on suunatud taevase linna suunas ehk lõppstaadium kuhu inimesed peaksid jõudma. Kuid käesolevas hetkes on taevane linn saavutamatu, see on saavutatav alles teistpooluses. Lihalik armastus on kujunenud pärispatu tagajärjel. Inimene on langenud, tema tahe ja mõistus on rikutud. See väljendub selles, et inimene armastab iseennast rohkem kui Jumalat. Inimese enesearmastus väljendub lihahimus ja ense teistest paremaks pidamises. Ainus, mis patust inimest aitab, on Jumala arm, mille omaksvõtmine väljendub kristlikus usus. Kristlasel on võimalus püüelda taevase kogukonna poole. Võrdlus: Maine armastus põhineb lihahimul (vastab erosele, ehk sama seksuaalne armastus); taevalik armastus on tahteline, mõistuslik ja allub enda kontrollile. Maises armastuses kiindutakse üksikisikusse, kiindutatakse madalasse Looja arvelt. Nende inimeste jaoks, kes on lihahimu