trükingust on märgitud B. Linde esseekogus ,,Omad ja võõrad" (1927). Anton Hanseni õpilasaastail sündinud toodangust leiame Tammsaare nimeliste raamatute kaante vahel hiljem ainult kunstiliselt ja ideeliselt väärtuslikuma valiku. Mõtlen ,,Poiss ja liblik" kogu (1915) täiteks lisatud külarealistlikku järelpõimingut, eriti aga naturalistliku ülekaaluga novellikogu ,,Vanad ja noored" (1913). Viimatimainitud pealkirja kannab kooli lõpetamisele liginenud Hanseni kõige mahukam ja sihipüüdlikum jutustus, esmakordselt ilmunud ,,Postimehes" 1903. a. veebruarikuul (nrid 26-47). See teeminimetus ,,Vanad ja noored" on nüüdses raamatulises trükis laiendatud koostama lisaks veel kaht hästi vastupidavat õpilassaavutust: ,,Kuresaare vanad", ,,Kaks paari ja üksainus". Kummagi algtrükk oli aset leidnud omaaegseid noori ja vanu kutsuvate ,,Kiirte" koosseisus, esimene ja
kivist külgede ja kogu oma päratu suure korpuse siluetiga tähistaevale joonistus, paistes kahe peaga hiiglasfinksina, kes on istet võtnud keset linna. Ülemdiakon vaatles mõnda aega tohutut ehitust, sirutas siis oma parema käe õhates laual avatud trükitud raamatu poole, vasaku käe aga Jumalaema kiriku poole, tõstis kurva pilgu raamatult kirikule ja lausus: «Kahjuks surmab see siin tolle.» Coictier, kes uudishimuga raamatule oli liginenud, ei suutnud maha suruda hüüdu: «Aga mis koledat siin ikka sees on!» «Glossa in epístolas D. Pauli. Norimbergae, Antonias Koburger. 1474.» 1 Siin pole midagi uut. See on sententside meistri Petrus Lombarduse raamat, või on midagi selles, et ta on trüki-teos?» «Õige, just selles,» vastas Claude, kes näis sügavasse motisklusse vajunud olevat. Ta seisis püsti j*a pani oma konksus nimetissõrme Nürnbergi kuulsate trükipresside alt välja tulnud foliandile
annaabi.ee 
